Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/01/25/15098995t1h2745.jpg)
/nginx/o/2009/11/10/265021t1h8384.jpg)
Uus riigikogu on oma tööülesannetesse sisse elamas ning ka enamik uusliikmetest on nüüdseks aru saanud, kus on tema kabinet, kus asub suur saal ja kus muud tööks vajalikud ruumid.
Tuleb tunnistada, et bürokraatiamasin nõuab oma, kuid ettevõtjana on mõnda protsessi päris koomiline jälgida. Demokraatia rakendamine ei peagi ilmselt iga kord kiire ja lihtne olema, kuid selles suunas võiks väike riik mõne sammu ikka astuda küll.
Toompea saalis on jõutud parlamendile üle anda ka arvukalt seaduseelnõusid, neist mitme algatajaks on sotsiaaldemokraadid. Ühe oma ettepanekuga taotleme teeseaduse muutmist, et kindlustada kohalikud omavalitsused teede ja tänavate korrashoiuks nii vajaliku rahaga.
Seadus kohustab linnu ja valdu kohalikke teid hooldama ja remontima, kuid selle ülesande täitmiseks peab riik tagama omavalitsustele ka tulubaasi. Väidan, et võimupoliitikud on siin hoolimatult omavalitsustest üle sõitnud.
Probleemiks on see, et jätkav koalitsioon on kehtivast teeseadusest võtnud oma väikeste valgete kätega välja sätte, mis nägi kohalike teede investeeringuteks ette konkreetse eelarveosa eraldamise. See on viimastel aastatel toonud kaasa vastavate summade kolmekordse vähenemise võrreldes mõne aasta taguse ajaga.
Teeseaduse ringitegemine annaks kohalikele omavalitsustele tagasi 15 protsenti riigieelarvesse kogutavast kütuseaktsiisist, mis suunatakse siis teede korrashoidu.
Nimetatud seaduseparanduse rakendamine ei nõua eelarvest lisaraha, vaid lihtsalt omavalitsustega arvestamist ja proportsioonide muutmist. Praegu erineb ühele riigitee kilomeetrile ja ühele kohaliku tee kilomeetrile suunatav rahasumma 15 korda!
Tänavu saavad näiteks riigimaanteed kilomeetri kohta 4361 eurot, valla- ja linnateed kõigest 302 eurot.
Nii ebaõiglane suhe ei ole millegagi õigustatud, mistõttu ongi seadusandjal vaja kindel määr fikseerida ja tagada seeläbi kohalikele omavalitsustele teetööde ja remondi stabiilne rahastamine.
Tahaksin väga loota, et riigikogu saali jagub nii palju mõistuse häält ja poliitilist tahet, et opositsiooni algatust tuima näoga maha ei hääletataks. Sel juhul kannatavad ju meie oma inimesed, kellel pole mingit vahet, kas sõita mööda riigi või kohalikku teed.
Viimaste aastate ülikeerulised talvised ilmaolud on kõigil veel värskelt meeles, sealhulgas erakordne lumerohkus. See tegi ja teeb ka teede normaalse sõidetavuse tagamise oluliselt raskemaks, neelates ühtlasi omavalitsuste niigi õhukesest rahakotist suuri summasid.
Probleemil on teinegi valus tahk. Kui kehtiv rahastamissüsteem jätkub, halveneb teede seisukord veelgi ja juba lähiajal on vaja märgatavalt rohkem investeerida mustkatteta teede taastusremonti. Siis pole enam tegu lihtsa remondi, vaid suuremahuliste ja kalliste taastamistöödega.
Leian samuti, et kui ühe inimestest hooliva riigi vastava valdkonna minister on riigikogu kõnepuldis, et rääkida meie teede olukorrast, siis ta ei peaks emotsioonitult vastama, et tahaks teha küll, aga raha pole.
Raha on alati vähe, kõik algab prioriteetide seadmisest! Kui aga ka remonditud valitsusel ei ole soovi oma eelistusi ja prioriteete üle vaadata, siis saame paari aasta pärast teede küsimuses tõdeda, et tahtsime parimat, kuid välja kukkus nagu alati.
Demokraatia pidupäeval, valimistel, anti tänastele koalitsioonipartneritele mandaat valitsemiseks. Tahaksin uskuda, et võimuerakonnad suudavad seaduste rakendamise teel ka sisuliselt opositsiooni kaasata ning kasutada üha vähem neile nii omaks saanud teerullitaktikat.
Teerull on hea masin, aga tema roll ja tegevuse sisuline eesmärk on miski muu, kui demokraatiat rullida.
Pigem peaksid demokraatia jüngrid leidma üksmeele, et teerull saaks tagasi oma liistude juurde pöörduda ja mõne kohaliku tee taas sõidetavaks muuta.