“Noor Eesti” välgutab lavalaudu

Rakvere teatri lavastusala juhataja Tiit Kalm (esiplaanil) passitab laudu paika, puusepp Aare Vilba annab haamrile valu - “Noor Eesti” vajab kindlat jalgealust. Foto: Arvet Mägi

Tohutud lauavirnad Rakvere teatri lähistel on hakanud tasapisi muutuma lavastuse “Noor Eesti” tegevuspaigaks, kus lava suurus on 280 ruutmeetrit ning vaatajate tribüünil üle 400 koha.

Rakvere rahvaaia tiikide ja puude vahele kerkib juuniks “Noor Eesti” suvine lavamaailm, mille loojad on disainer Uku Kristjan Küttis ning arhitektid Ott Kadarik ja Mihkel Tüür - Rakvere keskväljaku autorid.

Ott Kadariku sõnul seadsid nad “Noor Eesti” kujundust luues eesmärgi, et ei tekiks tavalist suvelavastuse olukorda, kus näitleja on keset tühja platsi, vaid kujundada ruum tüki ümber nõnda, et tekiks väike teatrisaal. “Ainuke lavakujunduse element on kadreerida lavakujundusse pargimaastikku ja tiigivaadet, et tekiks pisike ruum, kus publik tunneks end intiimselt, oleks vahetus kontaktis näitlejaga. Butafooriat pole,” selgitas Kadarik ruumiloomise põhimõtet.
“Oleme püüdnud jutustavast ja eklektilisest lahendusest hoiduda, pigem on see abstraktsioon, mis loob meeleolu. See on niisugune kiiksuga, pole tavalise teatri moodi. Oleme lähenenud ajastule teises võtmes, teises mõtteplaanis,” kõneles ta.
Kadariku sõnul on ka kostüümikunstnik Britt Samoson samal lainel ning vaadanud lugu värske pilguga. “Nooreestlased olid tol ajal uudne ja moodne noorte inimeste kogum – sarnastel põhimõtetel oleme kujundusele lähenenud,” rääkis arhitekt.

Materjaliks valiti puit, sest see on hea looduslik materjal, mida on hiljem hea utiliseerida ja taaskasutada.
“Pärast võetakse kujundus lahti ja tehakse kaigastest teisi asju. Pole vaja väga keerulisi materjale kokku ajada, puit on mõnus materjal ja arhitektile arusaadav materjal, samas peab ka ilmastikule hästi vastu,” kõneles Ott Kadarik.

Lava, mis on suurem kui Rakvere teatri oma, valmib laudhaaval. Teatri lavastusala juhataja Tiit Kalm ütles, et põrandaks kulub kaheksa tihumeetrit lauda, karkassi ja sõrestiku peale 15. “Teatri juures on terved virnad,” sõnas ta.
Lavaehituses on Kalmu sõnul lihtsamaid ja keerulisemaid kohti ning mõne asja puhul on vaja mõelda, kuidas see püsti hakkab seisma. “Meil soovitati läheneda loominguliselt,” mainis teatri puusepp Aare Vilba.

Kahe mehega suurehitust püsti ei pane, sestap on abis olnud nii lavameister kui ka lavatöölised. “Täna oleme kahekesi terve päeva tööd teinud, aga näha pole suurt midagi,” märkis Kalm.
“Kui kõrgele sõrestikuga läheme, ei tea – puudele me ei hakka küll liiga tegema. Ehitame nii kaugele, kui kannatab,” arvas ta. Et kõik klapiks, peab kutsuma mingil ajal arhitektid ehitist üle vaatama, arvas Kalm.
“Plaani peal kasvab siin üks puu, aga tegelikult on neli tükki,” tõi ta näite teooria ja praktika väikestest lahknevustest.
Mitu naela sellesse ehitusse läheb, soovitas lavastusala juhataja huvilistel ise üle lugeda.