Kaks ämbritäit seeni novembrikuus. Ei ole võimalik? On küll!

Tund aega mõnusat lonkimist metsas ja kaks ämbrit seeni kahepeale. Igati kordaläinud käik. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

• Loodus peaks juba puhkama, kuid Lahemaa metsadest leiab ikka veel seeni.

“Lähme seenele,” teeb fotograaf Marianne ühel pühapäevahommikul ettepaneku. Akna taga valitseb hallus, valgeks pole läinud ja ilmselt ei lähegi. On novembri teine pool ja sooja on kolm kraadi. Seenele ... tea, kas tasub, mõtlen endamisi.

Seda enam, et ilmataat kostitas vahepeal isegi kaheksakraadise öökülmaga ja sadas midagi lumelaadset. Kas metsast üldse midagi leida on?

Seenel käia mulle tegelikult meeldib, sest metsa all jalutamine on mõnus. Aga mulle meeldib ka saagiga koju tulla, et oleks midagi pannile panna. No kasvõi kastme jagu.

Hea küll. Otsin autost ämbri ja sügisel ostetud seenenoa, mida seni olen kasutanud vaid korra.

Tuleb tunnistada, et väga head nina mul kukeseentele ei ole. Sel aastaajal aga suurt rohkem kui lehter-kukeseeni leida pole. Kuid need on äravahetamiseni sarnased maha langenud ja pruuniks värvunud puulehtedega.

Sambla taustal on seened tegelikult hästi nähtavad. Foto: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

“Ma tunnen need autoaknast ka ära,” kostab Marianne, kui talle oma asjatundmatusest räägin. Ja täpselt nii ongi. “Näe,” hõikab ta, kui oleme suuremalt teelt ühele metsarajale keeranud. Jõuan autost välja tulles astuda kaks sammu ja esimesed lehter-kukeseened juba tervitavad mind.

“Lehter-kukeseene jala sitket olekut su sõrmed ei unusta,” teatab Marianne ja ulatab mulle hallika seene. Märgates minu seenenuga, tuleb järgmine tarkusetera: lehter-kukeseeni lõigatakse tegelikult kääridega. Selle minuti-paariga on kiirkoolitus lõppenud ja teadmised tuleb praktikasse rakendada.

Käärid on tubliks abiks. Foto: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Metsas on vaikne, isegi sammal ei krõbise kummiku all, sest vihmane sügis ei ole lasknud sellel kuivada. Kui seeneliste tõttu on varasügisel Lahemaa metsades liiklus kui Tallinna–Narva maanteel, siis sel pühapäeva ennelõunal me kedagi ei kohta. Nii vaikne on, et ka lind ei tee häält ja tuul ei liiguta puuoksi. Õhk on puhas ja kolmest soojakraadist hoolimata tundub üsna mahe.

Ja Mariannel oli õigus, lehter-kukeseente tuvastamine pole üldse keeruline. Leian esimesed. Tillukesed ja vettinud ning kahtlustan, et ka veidi külmavõetud. Silm harjub ja tuvastab kukekaid samblatuttide seest, kuhu miinuskraadid neile ligi pole saanud pugeda. Ja seeni on palju, väga palju. Minu kolmeliitrise ämbri võib ühelt väikselt künkalt lahkumata peaaegu et täis korjata.

Aga kui midagi on külluses, hakkab inimene valima. Otsin ikka suuremaid ja uhkemaid seeni, väikesed ja kribud ei tundu üldse ahvatlevad. Jäägu need metsa.

Nii palju ja nii uhked. Foto: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Tunnike mõnusat ja rahulikus tempos jalutamist ning ämber on kuhjaga täis. Tegelikult on ka viimane aeg sammud metsast välja seada, sest kauaks seda hallustki enam on. Loetud tundide pärast saabub kaamos.

Selle mõnusa kulgemise tulemusena saan nii mina kui ka Marianne ämbritäie seeni, hea enesetunde ja taastatud usu Lahemaa metsade seenerohkusesse.

Mõnus ilm muutub iga Rakvere-teekonna läbitava kilomeetriga trööstitumaks ja ebameeldivamaks: sadu tugevneb ja silm seletab järjest vähem. Õhutemperatuur on langenud kahe soojakraadini.

Järgmisel hommikul on ilm karge, üldse mitte seenele minekuks sobilik. Kui aga võtavad võimust jälle plusskraadid ja vihm, tasub lehter-kukeseeni otsima minna. Mis sellest, et on peaaegu novembrikuu lõpp. Neid seeni on korjatud ka detsembrikuus.

Milline on lehter-kukeseen?

Lehterkukeseen. Foto: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Lehter-kukeseenel (lad k Craterellus tubaeformis) on lihakas-nahkjas viljakeha.

Kübar on hallikaskollase kuni pruuni värvusega, nabajas kuni lehterjas. Kübara läbimõõt on kuni 6 sentimeetrit.

Kübara alapinnal on voldid: halli, kollakashalli või võidunudkollase tooniga, vanemal seenel sinkjashallikirmelised.

Noore seene jalg on kollane, kollakaspruun, hallikaskollane, vananedes on see aga hallikaspruun. Jalg on kiuline ning ümara või lapiku kujuga, vahel seest õõnes. Kõrgus kuni kuus, läbimõõt üks sentimeeter.

Seeneliha on kollakat värvi, väga õhuke ning puuviljalõhnaline. Vanal seenel venivalt sitke.

Kasvab okas- ja segametsades, eriti niisketes ja märgades metsades, samuti loometsades, päris sageli hiiglaslike kogumitena.

Leidub juulikuust novembrikuuni.

Ei vaja kupatamist. Väga maitsev praetult, sobib ka suppidesse. Parim kuivatatult.

Mida seentega teha?

Porru-seenehautis kollakate või lehter-kukeseentega

Koostisosad

250 g lehter-kukeseeni (lehterkantarelle) või kollakaid kukeseeni

1 väike porru

2 sl võid

2 dl 35% rõõska koort

soola ja musta pipart

Valmistamine

Pese porru korralikult, lõika valge ja heleroheline osa viiludeks (kui on paksem porru, võid esmalt selle pikuti poolitada). Puhasta seened metsapurust.

Kuumuta praepannil või, lisa seened ja porru ja prae kergelt läbi. Kuumuta tasasel tulel, kuni seentest eralduv vedelik on aurustunud. Lisa rõõsk koor, maitsesta soola-pipraga. Kuumuta, kuni kaste on paksenenud.

Serveeri niisama või krõbeda nisuleivaga keedetud kartulite või mõne liharoa kõrvale.

Allikas: nami-nami.ee