Kolumn: elementaarne viisakus?

Signe Kadastik. Foto: Erakogu

Kui minu vanaisa elas ja ennast arsti juurde minekuks sättis, siis enne puhaste (ja reeglina parimate) riiete selgapanemist olid veel vee- ja seebiprotseduurid. Meenus ka sõbranna öeldu, et tema lastel olid lausa arstil käimise riided.

Tänapäeval see nii enam ei ole. Tööl puutun seda sorti räpasusega pidevalt kokku. Ma ei mõtle siin elu hammasrataste vahele jäänud inimesi ega muid endaga mitte toime tulevaid inimesi, vaid terveid tugevaid mehepoegi ja naisi.

Lihtsalt rõve. Ei ole tavaline, et õe või arsti vastuvõtule tullakse möödaminnes, tööriided seljas, sitased kummikud jalas, ja ikka otse kabinetti (siinkohal mainin ära, et jutt pole trauma- ega muudest raskes seisus patsientidest). Mis sest, et ooteruumis on kannatlikult järjekorras lapsed, kelle viisakad vanemad on juba välisjalanõudest vabastanud.

Ja need noored emad, kes tulevad oma beebiga vastuvõtule ega suvatse üleriideidki seljast võtta. Siis hoitakse seda pisikest ilmaimet sellisena, nagu ta siia maailma tuli, vastu külma-märga jopet – sellest ei ole ma siiani aru saanud ega hakkagi aru saama. Ning katsu neile midagi öelda, saad vihase pilgu ja jope jääb ikka selga.

Jah, me (meditsiinitöötajad) oleme kõike näinud, aga sellegipoolest on tore oma tööd teha ilma vesiste silmade ja okserefleksita. Seda enam, et arstile tulek on ju harilikult ette teada. Sageli inimesed punastavad ja vabandavad, et pidid otse töölt tulema ega jõudnud riideid vahetada, aga teate, sellised inimesed on juba loomu poolest väga puhtad ning vabandamiseks pole vähimatki põhjust.

Aga kui hommikul kell kaheksa (kokkulepitud kellaaeg) on peale jope äravõtmist tunda hingematvat higihaisu, siis ei saa ju rääkida, et ei jõudnud end «värskendada». Kui noore naisterahva järel jääb toolile – nüüd olen kahevahel – kas kusi või muu kehaeritis, siis tahes-tahtmata rändavad mõtted vaestele günekoloogidele: mida nemad tundma peavad?

Ma ei ole pirtsakas, kindlasti mitte, olen oma haiglatöös näinud igas olukorras inimesi (täitanud, Virumaa Teatajad kuupuhastuse tõttu jalge vahel, sügeliste näritud, kirpudega koos) ja pereõena koduvisiite tehes näen ikka nii roppu vaesust, et nutt tuleb kurku.

Aga kahel jalal liikuvast, mõtlevast, töötavast, hästi funktsioneerivast inimesest, kes on lisaks lapsevanem, ei saa ma aru, kui enda pesemine ja oma riiete eest hoolitsemine on talle nii suur ettevõtmine, et osutub tihtilugu lausa võimatuks. Seda enam, et ollakse ju eeskujuks oma lastele. Mis on veel eriti nadi: ripsmepikendused ja küünekesed on nii ilusad ja hooldatud, aga oma kehale pole aega vett peale visata.

Kui enda eest ei hoolitseta, siis pole see lugupidamatus mitte ainult töötava personali suhtes, vaid niisamuti häbematus kaaspatsientide vastu.

Mõelge, lähete arstile, teil on kohutavalt halb olla, ja teie kõrvale maandub oma vastuvõtuaega ootama tervet ruumi «aroomiga» täitev «lõhnakuusk», kes on igaks juhuks lausa paar tundi varem kohale tulnud. Teps mitte meeldiv olukord, lausa tervisele hakkav. Sellised vanaisalikud ajad olid toredad ja ma tahan neid tagasi.