Jõulutunne elab lapsepõlvekodus

Urve Tinnuri.

FOTO: Marianne Loorents

"Me muudkui otsime seda õiget jõulutunnet, aga ei leia seda enam üles," kurtis mu hea tuttav. Olen otsinud minagi, juba mitu jõulu järjest. Otsin ka tänavu - hubaseks ehitud kodumajast, pereliikmete silmadest, kallite lahkunute kalmuküngastest, sõprade headest soovidest, hingest ja südamest, eelkõige aga mälestustest.

Ma näen: jõulutunne pesitseb vanaema-vanaisa madalas tares, kus nõgine rehetont keriselt kerkivat magusat tanguvorstilõhna nuhutas ning kust jõuluõhtu saabudes aisakellade helisedes kirikutee ette võeti, meeled täis ehedat pühalikkust. 

Jõulutunne elab ka mu lapsepõlvekodus, kus pahaks pilgatud nõukaajale vaatamata süüdati jeesuslapsukese auks kuusel küünlad ja laud oli kaetud hõrgutistega, mida mu osav ema oskas pühadeks elu kaotanud jõuluorikast keeta-praadida-küpsetada.

Mu mälestustest puuduvad kingitused, on vaid see tunne, mis seisab koos lõhnadest, maitsetest ning eelkõige sellest seletamatust, mis hinge nõnda kummaliselt magusvalusaks ja ülevhellaks kruttis, et nutt üha peale tükkis. Sest nii heledalt hubisesid küünlaleegid, nii pidulikult peatus hetk ja nii uskumatult kaunina mõjus jõululegend, mida vanaema mulle jutustas. Tajusin ingli puudutust, ehkki ei mõistnud hiljem kosta, sündis see ilmsi või unes. Ja ega sel vahet olnudki ...

Mul on kahju inimestest, kellele jõulud tähendavad ennekõike kuhjade viisi kingitusi, millest nii mõnigi asi osutub mõttetuks ja mittevajalikuks. Ma ei saa aru nendest, kelle tarvis aasta kõige kaunimate rõõmupühade mõiste ei peitukski nagu muus kui kalli piletihinnaga kirikukontsertides, ostuhulluses, nüristavate kaubandusreklaamide ohvriks olemises ja annetuskampaaniates. Häirimapanevalt vähe pakub nüüdisaeg toda ammust, kodukootud jõulutunnet, mida mitte kusagilt osta ei saa ja mida ise enam hästi luua ei osata. Mina ja mu põlvkond kuulume väljavalitute hulka, sest meil on mälestused – toonaste jõulude soojendav allhoovus.

Tagasi üles