/nginx/o/2011/05/12/580004t1h6643.jpg)
Paljudes kohtades Eestimaal ja eriti Põhja-Eestis (kus uraanirikka diktüoneemakilda peal asetseb poorne ja lõheline paekivi, mis laseb uraani lagunemise käigus tekkival radoonil kivilõhedest vabalt maapinnale tõusta) on loodusliku radiatsiooni tase märkimisväärselt kõrge.
Radooniohtlikud piirkonnad on keskkonnaministeeriumi andmetel ka Lääne-Virumaa ning Tartumaa, kus kõrge radoonisisalduse tekitajateks on jääajal Skandinaaviast siia kandunud setted.
Keskkonnaministeerium on märkinud, et kõrget radoonitaset võib leiduda peaaegu kõikjal Eestis.
Radoonioht on suurem paikkondades, kus küllalt lähedal asub oobolusliivakivi ja/või diktüoneemakilda kiht. Samast diktüoneemakihist toodeti nõukogude ajal Sillamäel isegi uraani.
Eesti Geoloogiakeskuse koostatud radooni levikukaardid Eestis leiate keskkonnaministeeriumi kodulehelt envir.ee.
Radooni uuringuid on tehtud rohkem Soomes, kus probleem on samuti suur ning seal põhjustab radoon hinnanguliselt 10% kopsuvähijuhtudest aastas.
Umbes pool soomlaste poolt saadavast kiiritusdoosist annab just siseruumi õhus leiduv radoon.
Eestis seni tehtud mõõtmiste järgi võib oletada, et radoon meie elu-, puhke- ja tööruumides põhjustab igal aastal ligikaudu 100 uut haigusjuhtu. Eestis tuvastatakse aastas kopsuvähk umbes 700 patsiendil. Radooni mõjud ilmnevad tavaliselt alles aastakümnete pärast peale kiirituse saamist.
Probleemi on süvendanud viimasel ajal tormiliselt kasvanud eramuehitus kohtadesse, mida seni ei peetud asustamiskõlblikuks. Seejuures jäetakse tihti aja ja vahendite kokkuhoiu eesmärgil ära põhjalikum radooni uuring piirkonnas.
Radooni taseme mõõtmine võiks olla probleemsemates piirkondades ehitusloa saamise üheks tingimuseks.
Radooniga esineb rohkem muret just uusehitustel - seda soodustavad mõned tänapäevased ehitustehnoloogiad. Vanade majade vundamendid sisaldasid tuulutusavasid, mis viivad välja niiskuse, aga ka radooni.
Kuna sellise vundamendi rajamine on suhteliselt kallis, siis nüüdisaegsetel majadel tuulduvat vundamenti kasutatakse vähem ja tänapäevane plaatvundament ei juhi radooni eemale.
Radooni kontsentratsiooni mõõtmist saab tellida keskkonnaministeeriumi hallatavast Eesti Kiirguskeskusest. Mõõtmisi tuleks teha talvisel ajal, kuna külmunud maapind on radoonile tõkkeks, mis suurendab omakorda radooni elamusse tungimist (majaalune pind ei ole külmunud ja sealt immitseb laiemalt alalt kogunenud radoon välja). Kordusmõõtmist soovitatakse teha iga 5-10 aasta tagant.
Kui maja asub kõrge radoonitasemega piirkonnas, siis tasub kontsentratsiooni nii ehitatavates kui vanemates majades mõõta ning kui see ületab juba 400 bekrelli piiri, tuleks alustada radooni ärastustorustiku (väljatuulutamistorustiku) või ärastuskaevu (väljatuulutamiskaevu) rajamist või võtta tarvitusele abinõud, mis vähendavad radooni pääsu eluruumidesse.
Selleks selgitatakse radooni sisseimbumise kohad ja püütakse neid sulgeda. Mida kõrgem on kontsentratsioon, seda kiiremini tuleks töödega alustada.
Nii uutes kui vanemates elamutes on tüüpiline sisseimbumise koht vundamendi sokliosa ja põrandaplaadi, aga samuti vundamendi ja keldri põrandaplaadi liitekoht. Sisseimbumise vähendamiseks tuleb liitekohad avada ja täita bituumenil põhineva mastiksiga. Samuti tuleb käituda põrandaplaati läbivate kommunikatsioonidega.
Radooni vastu aitavad erinevad meetodid alates tubade tuulutamisest, tolmust puhtana hoidmisest kuni siseruumides suitsetamise lõpetamiseni, kuid kõige tõhusam on probleemi lahendada ehituse käigus (tuulutustorustiku skeem manuses).
Selleks on mõistlik vundamendi rajamise käigus paigaldada radooni väljatuulutamistorustik.
Vana elamu rekonstrueerimisel vajatakse võimsamat ventilaatorit ja radoonikaevu kasutamist.
Ehitamise käigus pole tuulutustorustikku kallis paigaldada, sest see moodustab ehituse kogumaksumusest vaevalt protsendi.
Samas vanasse majja või pärast valmimist süsteemi lisamine on märksa suurem töö ja kulu.