Juhtkiri: vaesus on kuritöö ema

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virumaa Teataja
Virumaa Teataja Foto: Meelis Meilbaum

Selle pealkirjas kõlava mõtte autor on Marcus Aurelius. Praegu elab statistika järgi suhtelises vaesuses inimene, kelle kuusissetulek on väiksem kui 468 eurot, ning selliseid inimesi on ligi 21,1 protsenti Eesti elanikkonnast, eriti piinlevad vaesuse küüsis läänevirulased.

Kunagi ilmselt paika pidanud Aureliuse sõnad pole seda enam vist teps mitte.

Kõik me mäletame kasvõi koolikirjandusest, näiteks Eduard Vilde või Charles Dickensi loomingust, kuidas nälg ja vaesus kätt võõrasse taskusse pistma ajasid. Tänapäeval need kaks, puudus ja kuritöö, enam kuigi tugevasti vist ühte ei hoia.

Et midagi taldrikule saada, ei hulgu enam turgudel kaltsudes poisikesed, et hea õnne korral kapsas või kala näpata – nüüd on toetused ja toidupank. Siiski ei tule ilmselt aega, mil vaesus vaid mälestustes eksisteerib, ent rõõmu tasub tunda sellegi üle, et tühi kõht ja roim enam lahutamatud kaaslased ei ole.

Inimesed on väsinud jutust, kuidas palgad “meeletu kiirusega” tõusevad. Millegipärast ei paista see aga raha­kotis välja.

Kuritegevus võib olla vaesuse embusest lahutatud, kuid vaesus pigistab hinge kinni paljudel peredel. Inimesed on väsinud jutust, kuidas palgad “meeletu kiirusega” tõusevad.

Millegipärast ei paista see aga rahakotis välja. Tulumaksuvaba miinimumi tõus on küll mõnevõrra kergenduseks neile, kes eriti pisikest palka saavad, aga hinnatõus sööb lisaraha üpris ruttu ära. Kütusehinna tõus aktsiisitõusu ja ka maailmaturuhinna tõusu läbi kajastub niikuinii õige pea kõikides hindades.

Ometigi näib kohati, et vaesusega on võimalik leppida, isegi harjuda. Inimesed kannatavad vaikides, suruvad küüned peopessa ja hammustavad huuled veriseks, aga tänavatel protestijaid ei kohta ning vaid üksikud töölised julgevad streigi ette võtta oma töökohas.

Ehk on see nii ka seetõttu, et suur on hirm töökaotuse ja elujärje kehvenemise ees. Inimene, kellel kunagi pole palju olnud, ei pruugi ka rohkem tahta osata.

Samas, hindade kasvades tõmbub püksirihm ühel hetkel liigagi pingule ... Tõde on see, et vaesus toodab vaesust, sest statistiliselt on tõenäosus vaesusesse sattuda just neil inimestel, kes seda ise lapsepõlves kogenud on.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles