Astusime seekord uude aastasse tulise vaidlusega: kas Eesti vabariigi sajandi aasta pidanuks algama hümniga või võis ka ilma. Nagu eestlaste puhul ikka, jaguneti kahte leeri.
Nädala kaja: põlisolu proovikivid
6. jaanuar 2018, 10:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kumbki pool leidis rohkem või vähem asjakohaseid argumente oma seisukoha tõestamiseks. Nädalaga pole kired veel päriselt vaibunud, mis annab tunnistust, et hümn pole lihtsalt laul, vaid midagi enamat.
Hümn, mida aastakümneid ei tohtinud laulda, on üks märk sellest, et meie iseseisvus pole enesestmõistetav, vaid tasub olla tänulik iga vabana elatud päeva eest. Lahutame tähistatavast sajast nõukogude võimu aastad ja vaatame tulemusele sügavalt otsa. Kas sellist arvu me tahtsimegi? Hümni ärajätmise otsustajad, kes ometi mäletavad okupatsiooniaega, vaatasid asja tõenäoliselt teisest küljest. Küllap mõtlesid pigem esituse väärikusele.
Karmel Killandi tõdemust, et pidanuks paremini kommunikeerima, et piduliku sajandiaasta alguses Eesti hümn ei kõla, saab vaadata samuti teisest küljest.
Miski ei ühenda ju eestlasi ja eestimaalasi paremini kui ühislaulmine.
Võinuks ehk igasuguse “kommunikeerimise” asemel teha üleskutse, et igaüks, kes tuleb Vabaduse (!) väljakule presidendi kõnet kuulama ja uut aastat vastu võtma, õpiks hümni korralikult pähe ja oleks valmis seda laulma.
Miski ei ühenda ju eestlasi ja eestimaalasi paremini kui ühislaulmine. Eesti sai vabaks just laulva revolutsiooniga, meenutas Ivo Linna esitatud “Eestlane olen ja eestlaseks jään ...”, ja selle paslik paik olnuks hümni järel juhatama sisse isamaale pühendatud aastat.
Aastavahetus andis ka isikliku kogemuse, et asju saab näha ühest ja teisest küljest. President Kersti Kaljulaidi kõnet kuulates hakkasin silmitsema ehet tema elegantsel revääril. Paistis kuninganna Elisabeth II stiilis kaunistus, aga kuidagi ei saanud aru, miks paistab see nagu tuntud märk Smiley, millel suu kriipsuks tõmmatud. Äkki taipasin: EV 100 märk on lihtsalt natuke külili ...
Aasta, mis algas vaidlusega, jõuab ehk lõpuks mõistlike ja Eestit hoidvate lahendusteni, olgu Rail Balticu, tselluloositehase või metsade laastamise küsimuses.
Igas vaidluses maksab meeles pidada põhiväärtusi, kuulata Valdur Mikitat ja kukeseeni. “Peaksime hoidma väärtused tasakaalus, keskenduma väliste asjade kõrval rohkem neile väärtustele, mida saab tajuda üksnes seestpoolt. Nimetagem seda põlisoluks,” paneb semiootik raamatus “Kukeseene kuulamise kunst” meile südamele.