Juhtkiri: seiklused seadusemaastikul

Virumaa Teataja Foto: Meelis Meilbaum

Haljala vallas aastaid ametnikuna töötanud värske Kadrina vallajuht Marko Teiva on ristanud endise tööandjaga mõõgad. Endine oleks siinkohal paslik kirjutada jutumärkidesse, sest tegelikult töösuhe veel lõppenud ei ole, kuid töö on tegemata. Juriidiliselt tundub kõik korras olevat, aga ...

Kadrina vallas töö tegemata ei ole. Asja taga on raha, mida koondamise puhul päris kopsakalt makstakse. Mammonaihalus on praktiline küll, aga talupojamõistus ütleb midagi muud.

Vallajuhiks vägisi ei panda, sellesse ametisse minnakse ikka omal soovil.

Nii on kummaline hakata nõudma enda koondamist või mingit lahkumishüvitist. Seda enam, et koondamine tähendab ju seda, et ametikoht kaob. Ei ole varem kuulda olnud, et vallavanemaks siirdunu on nõudnud eelmisest töökohast lahkumishüvitist.

Haljala vald on suluseisus: ei saa edasi minna ega uut töötajat otsima hakata. Suurt summat raha koondamishüvitiseks justkui ka maksta ei taha, liiati ei soovita seda ka rahandusministeerium, sest ametikoht ära ei kao. Samas muutus haldusreformi tõttu mõnevõrra selle sisu ning nüüd saab vaidleja pool rõhuda sellele, et muutused pole vastuvõetavad.

Kes seadust tunneb ning oskab mängida selle rikkumise piirimail, see on võidumees. Aga kas on? Äsja vallajuhiks saanud Marko Teiva, kes valimistel hirmsuure häältehulgaga skooris ning sel moel valijate erilise usalduse pälvis, võiks kasvõi alguseks näidata välja ausat meelt ning jokk-skeeme mitte kasutada. Valijatele need ei meeldi, ning isegi kui nad järgmisel korral valimiskasti ääres seistes kõik unustanud on, jätab praegune olukord asjale mõru meki ikkagi manu.

Kirjandusklassikas öeldi, et litsid mehed need Vargamäe omad. Haljala vald näeb võimalikku lahendust kohtus. Aga see raiskab aega ja raha.

Pole teha muud, kui loota, et leitakse kompromiss ning et terve mõistus võidab. Seda enam, et mõlemal pool vägikaigast on koolis käinud mehed, kes teavad kindlasti väga hästi, mis on õige ja mis vale.