Tööinimese peamine mure on, et raha jätkuks järgmise palgapäevani, hea, kui jääks kõhu kõrvalt üle niipalju, et laps saaks kinno minna või soojad saapad jalga. Palju tahetud seda ei ole, aga teinekord on ka piskut raske saada.
Juhtkiri: tööinimese mure
8. veebruar 2018, 07:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rakvere lihakombinaadis vahetustega tööl käia ei ole meelakkumine: Ida-Virust tuleb bussile tulla juba umbes kell pool viis hommikul, ärgata veel varem. Kell kolm päeval sõidab buss tagasi koju, siis on jäänud loetud tunnikesed ja juba tuleb magama heita, et jaksaks end jälle enne koitu tööle sättida. Perega veetmiseks palju aega ei jää. Aga liinitöö on liinitöö. Kui töö on raske, peaks selle eest saadav tasu olema väärikas. Selle nimel streigivad nüüd 26 lihakombinaadi töötajat ning eile päeval koguneti näpistavast külmast hoolimata taas plakatitega piketeerima.
Tegelikult on aga tapamaja streik väikest viisi naljanumber, sest kogu kombinaadi 750 töötajast streigib 26. Ilmselt on asi selles, et meil lihtsalt puudub streigikultuur, ka ametiühingukultuur on puudulik. Soomes, Belgias, Kreekas seisaks terve kombinaat, kõik oleksid barrikaadidel.
Meil on inimestel hirm ning külmas piketeerijaid vaadatakse vaikides läbi sooja fuajee akna. Kartus töö kaotamise ning selle ees, et olemasolevat piskut enam järgmisel kuul ei ole, hoiab eestlase suu kinni. Ja nii ei julgetagi streikida, pigem tehakse orjameelselt tööd. Streikijatest vaadatakse mööda, samuti nagu kõnnitakse mööda tänaval pikali olevast inimesest, pilk kaugusesse suunatud, ning tehakse nägu, nagu poleks potentsiaalset hädalist märgatud.
Streikijatest vaadatakse mööda, samuti kui tänaval pikali olevast inimesest mööda kõndides pilk kaugusesse suunatakse ning tehakse nägu, nagu poleks potentsiaalset hädalist märganud.
Ka streikijad ise võtavad asja pealtnäha ehk liiga lõbusalt, kuigi olukord on ju tõsine. Piketeerijate rõõmsat olemist, suitsevaid sigarette ning hõiskeid kuulates jäi mulje, et tegemist on pigem koolilastega, kes võtnud tundidest prii päeva ning nüüd lihtsalt nalja teevad.
Kes teab, kuidas on õige streikida, kas vihaselt karjudes või rõõmsalt lehvitades. Igatahes on kombinaaditöötajate mure tõsine. Ka mittestreikijatele pakutud pirukad ei too leevendust. Kuuldavasti olid pirukad lihaga.