/nginx/o/2018/02/08/7554563t1he457.jpg)
Vaevalt jõudis tänavune presidendiball lõppeda, viimased tikuvõileivad kõhtu potsatada ja konts pehmele vaibale viimase täkke vajutada, kui pahameeletorm üle sajaaastase riigi lainetas. No mis jura see nüüd oli!
Juhtkiri: ja algas taas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pahameeletorm oli suunatud NO teatri lavastatud peoprogrammi pihta, mida peeti liialt keeruliseks, liialt kunstiliseks, liialt kalliks. Ilmselt igavene vaidluskoht, ja juttu jätkub jälle kauemaks, sest mingi kont peab inimestel ikka hambus olema.
NO teatri kunstfilm “NO31 Teekond. Muusikaline rännak läbi Eestimaa” oli aga just selline, nagu seda NO teatrilt tahta võiski. Kui tellida pirukas ühelt pagarilt, ei saa ju nõuda temalt teise pagari käekirja. NO tegi oma asja ja tabas kümnesse.
Kalliduse, sobivuse ja kõige muu üle võib aga lõpmatult vaielda, sest eks raha kulub alati rohkem kui vaja ning kuskil leidub ikka keegi, kes kunstis kunsti ei näe.
Teine lugu on kõnega. President Kersti Kaljulaidi kõne oli temalik, mõne meelest liiga leebe, liiga nurkadeta ja kauge. Aga leidus neid, kes sellest oma iva nokkisid. Kõnedest saadi osa siingi – vastuvõttudel Rakveres ja mujal.
Iga kõne saab ikka nii kiita kui ka laita. Ning alati kipub vaekauss emmale-kummale poole vajuma. Rakvere linnapea Marko Tormi pooletunnist kõnet hindasid mõned pikaks ja lohisevaks, see mõjus pigem aruandena erakonna koosolekul kui Eesti riigi sajandale sünnipäevale pühendatud peokõnena.
Rakvere taustal oleks ikka võinud Eestit ka olla, kasvõi natukenegi, selmet oma pool tundi enamasti tühja jutuga täis venitada. Millal siis veel Eestist ja Eesti riigi sünnist rääkida, kui mitte riigi 100. sünnipäeval? Lähtugem ikka meie luuleklassikust, kes teadis, et minevikku mäletamata elame tulevikuta.
Loodetavasti tuleb Eesti vabariigi 101. sünnipäev veatu ja uhkemast uhkem. Programm leiab ülevoolava heakskiidu ja palavad tunnustussõnad kõigilt ning kõnemeistrid valavad aasta otsa higi ja pisaraid, et paberile saaks vaid kuldmunad. Seni aga rõõmustame, et suur pidu liitis Eesti rahvast veelgi enam. Lipuheiskamine Rakvere linnuses pole ju varem nii palju rahvast kokku toonud.