Juhtkiri: Eetikavaba taaskasutus

Kalmistu. Foto on illustreeiv. Foto: Liis Treimann.

Leidsime toimetuses naljaga pooleks uue mõiste – rohekasutus, mis tähistab avalikesse kohtadesse istutatud lillede uuesti müüki jõudmist.
Niisugune lilleäri on justkui taaskasutus, sest tihti lähevad näiteks kalmuküngastelt varastatud taimed uuele ringile kas juba sealsamas või mõnes teises surnuaiaväravas. Olukord on küll muidugi nii naljast kui taaskasutuse õigetest põhimõtetest väga kaugel.

Tegelikult tõrgub terve mõistus uskumast, et surnuaialt võiks midagi varastada, eriti veel lilli, mida keegi on oma lähedase kalmule leinas või mälestades viinud. See on karjuv ebaeetilisus, mida on raske uskuda ja kirjeldada.
Eriti vastik on mõelda, et ostad enda või kellegi teise poolt surnuaeda toodud lilled tagasi. Ometi oleks naiivne arvata, et lillevargused kalmistutelt meie elust kaovad.

Inimlikul tarkusel on piirid, kuid lollus ja saamahimu tunduvad piiritud. Kõikidel aegadel on räägitud eetikakriisist ja oma aktuaalsust pole see teema kaotanud praegugi.
Tamsalulaste soov on oma majanduskriisist räsitud linna lilledega kaunistada, et südamed tunneksid rõõmu ja unustaks argimured. Varas, kes rüüstas Tamsalu haljasalasid lilledest ja käis võõrasemasid varastamas ka Tamsalu kalmistu haudadelt, väärib üldist hukkamõistu. Vahetada oma au eurosentide vastu, mida ühe võõrasema taime eest saab, on väga madal.

Meie toimetuse liikmetele meenus selliste juhtumitega seoses kodune kasvatus. Meile kõigile on räägitud, et surnuaiast ei võeta midagi kaasa. Tahaksime loota, et ka tänaste laste vanemad ja vanavanemad neid põhimõtteid oma lastele edasi annavad.
Lähenemisel, et kõik kaubaks, peaks olema ka kõige ettevõtlikuma inimese jaoks mingigi eetiline piir.