Vilde kirjandusauhinna žüriil kulus pea kaks tundi vaagimist, jõudmaks otsusele, et auhinna 54. laureaat on Tõnu Õnnepalu teosega “Valede kataloog. Inglise aed”.
Vilde auhind väärtustab valede kataloogi ja Inglise aeda
28. veebruar 2018, 18:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaalumisel olnud eriilmeliste raamatute seast – nomineeritud olid veel Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdan”, Erni Kase “Leikude”, Jan Kausi “Kompass”, Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst” – tõusis Tõnu Õnnepalu “Valede kataloog. Inglise aed” esile lihtsuse, ent sügava filosoofilisusega.
Kõik hindajad, kelleks tänavu olid žürii esimehena Vinni vallavanem Rauno Võrno ning liikmetena Liisa-Maria Eljaste, Vaike Kingsepp, Maarika Lausvee, Urmas Lindlo, Hilje Pakkanen, Ilme Post, Ülle Rajamart, Kaili Õunapuu-Seidelberg ja Inna Grünfeldt, olid ühel meelel, et tegemist on väga hea raamatuga.
Viru-Jaagupi raamatukogu juhataja Ülle Rajamart ütles, et Tõnu Õnnepalu on nagu Eesti Voltaire. “Teoses on mõnus filosoofia ja elukogemus. Iga lugu on maiuspala. Kirjanik ütleb kõike õhkõrna elegantsiga,” sõnas ta, lisades, et selle raamatu lugemiseks on vaja teatavat eluküpsust.
“See on sõnakasutuse kõrgeim pilotaaž,” rõhutas Vinni-Pajusti gümnaasiumi emakeeleõpetaja Marge Guljavin. Ta kinnitas, et “Valede kataloog. Inglise aed” on mõistetav ka noortele inimestele. “Lugesin klassis ette loo jalutuskäigust kollase maja juurde. Nad said väga hästi aru. Selle peale luges üks tüdruk selle läbi ja ütles, et see on parim, mida ta on viimasel ajal lugenud,” jutustas õpetaja.
Staažika kirjandussõbra Ilme Posti sõnul on tegemist ausa ja lihtsa tekstiga, mis sündinud maja trepil istudes ja “kolme kihulasega suheldes”. “Nii, nagu Õnnepalu kirjutab, saab kirjutada ainult väga ilusa hingega inimene,” ütles ta.
Post mainis, et Tõnu Õnnepalul on Vinni-Pajusti tammikus juba oma tammepuu olemas aastast 2010, mil ta pälvis Vilde auhinna luulekoguga “Kevad ja suvi ja”. Õnnetul kombel murdis torm hiljuti sellelt küll ühe võimsa oksa, aga tamm on endiselt täies elujõus.
Lääne-Virumaa keskraamatukogu direktor Kaili Õunapuu-Seidelberg ütles, et selle raamatu lugemiseks tuleb võtta aega. “Kuna see pole lugu, mis algab ja lõppeb, vaid mõtisklus, mis sunnib kaasa mõtlema, peabki olema aega mõelda, kas oled öelduga nõus või ei ole. Keelekasutus on muidugi suurepärane,” arutles ta.
Hilje Pakkaneni meelest andsid Tõnu Õnnepalu ja Valdur Mikita teosed koosmõjus vastuse küsimusele, miks meil on vaja metsa ja üksikut randa. “On vaja üksildast kohta, et sünniks selline ime,” lausus ta.
Vaike Kingsepp märkis, et luges teost aeglaselt ja tagasivõtetega, sest selle elufilosoofia oli talle hingelähedane. Laekvere raamatukogu juhataja Maarika Lausvee ütles, et tegemist on lihtsalt kirjutatud väga sügavate mõtisklustega. “Lihtsa lugeja jaoks natuke raske, aga väga hea asi,” lisas ta.
Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind asutati Pajustis Eduard Vilde nimelise kolhoosi kirjandusklubi initsiatiivil 1965. aastal, kui tähistati kirjaniku 100. sünniaastapäeva. Auhinna väljaandmist jätkas Vinni valla kultuurikapital ning 1999. aastast annab seda välja Vinni vallavalitsus.
Auhinna esimene laureaat oli aastal 1965 Rudolf Sirge romaaniga “Maa ja rahvas”, mullu pärjati Mihkel Mutt teose “Eesti ümberlõikaja” eest.