Mälestused Rakvere tivoligrillist ei taha ununeda

Triin Miilman üritab lõbustuspargis kogetust üle olla. Foto: Meelis Meilbaum

Kolmapäeval täitus neli aastat Tivoli lõbustuspargi õnnetust Rakvere tuurist, pärast mida hakati ühte atraktsiooni rahvasuus hüüdma Rakvere grilliks. Toona 14aastane Triin Miilman oli üks paljudest kannatanutest, haiglas diagnoositi tal I astme põletus käel, jalal ja näos. Täiskasvanud neiul on tänini raskusi elava tulega seoses, näiteks lõkkesse puude viskamisega.

Sellest kohutavast õnnetusest Tivoli Tuuril on möödunud neli aastat, kuid mälestused ei taha kuidagi ununeda?

Arvan, et see ei unune kunagi. Kui korra koged surmahirmu, siis see jääb eluks ajaks. Erinevad foobiad on ka sellega seoses tekkinud.

Kuidas teid pärast õnnetust koheldi – haiglas, koolis?

Meid viidi kõik alguses haiglasse. Inimesed rahva seast viisid. Kiirabi jäi kohapeale. Osa saadeti haiglast kohe Tallinna.

Hiljem käisin psühholoogi juures, aga see oli ilmselt kohtu tarvis. Sealt nõuti mingit paberit.

Koolis ei tahetud sellest rääkida. Kui koolis kõndisin, siis oli lihtsalt vaikus. Vaadati, aga midagi ei öeldud. Õpetajad küll küsisid, kuid see oli väike vestlus.

Kohtus mõisteti kannatanutele hüvitis. Oli see piisav kogetu eest?

Ei ole seda rahaliselt välja võtnud. Kogub pangas. Ei oska hinnata, kui suur oleks pidanud see hüvitis rahaliselt olema.

Millal õnnetus meenub, kas ainult 18. mail või muul ajal ka?

Siis, kui atraktsioonidest juttu tuleb. Eelmisel aastal käis Tivoli Rakveres ja siis tundsin end natuke ärritatuna. Ka mu perest ei käinud keegi seal.

Meenub peegli ees. Kulm mul lihtsalt ei kasva tagasi. Seda pean ise tegema. Näos olnud arm kadus ära.

Alguses tundus, et juuksed ka ei kasva, aga nüüd on hakanud kasvama.

Ühe õnnetuse pärast kõiki lõbustusparke ära ei kaotata, kuid mida soovitate nende külastajatele?

Ega sealsed Poola töötajad ei olnud eriti viisakad. Mäletan, et kui läksin atraktsiooni peale, siis üks töötaja tegi suitsu ja viskas suitsu sinnasamasse atraktsiooni juurde. See tundus veidi kahtlane. Turvasüsteemid ei olnud just kõige paremad.

Ma ei soovita kellelgi minna, kus teenindavad inimesed, kes teid ei mõista. Et kui on küsimusi, siis ei ole võimalik küsida.

Loodate, et saate lõpuks sellest õnnetusest üle, et foobiad kaovad?

Ma üritan kogu aeg nendega tegeleda. Kas või teha ise kaminasse tuld. Lennukiga lendamine tekitab veel hirmu, aga üritan sellest üle olla. Tuleb endale sisendada, et kõik asjad ei lähe nii halvasti.