Lumememmede kevadintegratsioon

Talendid lahkuvad Eestist ... Foto: Meelis Meilbaum

Aarne Mäe debüütnäitus “Integratsioon” Rakvere Galeriis integreerib elu ja mängu teraselt teravmeelseteks installatsioonideks.

Maikuus lumi on maas ... Mitte küll päris maas, aga esmalt videos ning seejärel ka galeriis, kus kolm lumememme alustas kuumuse toel sulamist, igaüks isiklikus kausis. Lumi avaldas küll vastupanu, aga tuli võttis objektidest vähehaaval vee välja.

Ühte purki kokku kallatud, integreerusid valge, kollane ja šokolaadikarva lumememm hallikaks sogaseks vedelikuks. Kas sellist lõimumist me tahtsimegi, kerkis sini-must-valge-punase lipu all seisvas vaatajas küsimus. Kas tahtsime sellist riiki, kust isegi kolm vapilõvi põgenevad välismaale paremat elu otsima? Kas? ... selles on küsimus. Kirves telekasse ja seinale kirjutama. Vastust.

Virumaa Näituste juht Raivo Riim ütles, et aastal 1997 juunikuus reisil Pariisis nägi ta Aarne Mäe esimest installatsiooni. “Laev sõidab mööda Seine’i jõge ümber Jumalaema kiriku. Üks mees seisab laeva ninas, võtab raamatu, loeb luuletuse, tõmbab raamatust lehe välja ja heidab selle vette. Luges puhtas eesti keeles – Aarne Mäe esitles oma luulekogu Pariisis. Elasime sellele tohutult kaasa, ja need, kes eesti keelest aru ei saanud, elasid ka kaasa. See oli üks ilus hetk. Sellest ajast tean ma Aarne Mäed kui kunstnikku,” rääkis Riim.

Raivo Riimi sõnul on Aarne Mäe küll kirjanik, aga kindlasti ka kunstnik. “Tal on see kunstnikuhing, rahutu ja otsiv vaim, ning tal on poeetilised mõtted.”

Näituse kuraator Riho Hütt ütles, et üksikuid installatsioone on küll väljas olnud ühisnäitustel, kuid on üsna harukordne, et installatsioonikunst täidab kogu näituseruumi.

“Installatsioon toob objekti kaudu esile ühiskondlikke probleeme, neid esitatakse igapäevaste asjade kaudu kujundikeeles. Tähtis on objekti ja ruumi vaheline side. Näitus algas häppeningiga, kus kunsti piirid kaovad ära. Teatraalne etendus sündis siin ruumis sel hetkel ja kadus,” rääkis Hütt.
“Installatsioon tähendab, et objekt on toodud sellesse ruumi ja pandud sellisesse suhtesse, et ta mõjub. Kui sipupüksid ripuvad õues tuule käes, pole see installatsioon, aga kui nad on toodud siia ruumi, siis on installatsioon,” selgitas ta.

Installatsiooninäitusega sai avatud ka linn-galerii ehk Rakvere aknaid täitev kunstinäitus. Rakvere teatri juht Joonas Tartu lausus suure tänu kõigile kunstnikele, kes on oma tööd näitusele andnud, ja neile, kes oma aknapinda eksponeerimiseks lubasid.

“Teeme seda sellepärast, et teravamalt ja olulisemalt kui kunagi varem on kunst nüüd väga-väga tähtis. Kutsume kõiki üles avastama ja väärtustama seda, ning nagu täna siin näeme – endas kunstnikku leidma. Arvan, et ilu päästab maailma. Jalutage mööda Rakveret – vaatamist on kuhjaga!” sõnas Tartu.

Rakvere rahvamaja juhataja Keio Soomelt ütles, et kogu linna hõlmav näitus võiks olla kasvav protsess ning rahvamaja on jätkuvalt valmis vahendama kunstnikke ja aknaomanikke, et pildid ja eksponeerimiskohad üksteist leiaksid. “See näitus võiks olla täienev, uuenev, vahetuv ja kesta linnapäevadeni välja. Käige jala ja nautige pilte,” soovitas ta.

Installaator Aarne Mäe ülestunnistus

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis sai see näitus alguse kunagistest osalemistest ühisväljapanekutel. Kuna galerist Riho Hütt soovis, et maalide vahel oleks ka installatsiooni, ja mul igasuguseid mõtteid peas keerles, võtsin pakkumise meeleldi vastu.

Seekord oli asi muidugi hullumeelne, millest alguses arugi ei saanud. Paar tugevamat ideed domineeris, kuid nendest üksi jäänuks suurde saali väheks. Tuli kõrvale mõelda, aga ikkagi terve galerii ära täita – osutus päris raskeks ülesandeks.

Igatahes taganeda ei olnud enam kuhugi ning näitus sai lõpuks ka teoks. Nii mõnigi asi tuli välja panemata jätta, et anda ruumi vaatamiseks ja mõtisklemiseks.

Tänu paljudele tuttavatele ja sõpradele, kes aitasid mind ühes või teises asjas. Eriti huvitav oli see, et kui ütlesid, et neid asju on vaja kunsti pärast, siis oldi kohe palju vastutulelikumad.

Teemaks sai “Integratsioon”, mis tähendab sulandumist või lõimumist. Sellest tulenevalt oli ka häppeningi valik. Kolm lumememme – “isa” valge, “ema” kollane ja “laps” pruun – tuli ära sulatada, et sulanud lumi veena ühte purki kokku valada ja välja panna kui multikulti tagajärg. Jääkapist võetud lumememmed olid aga nii jääs, et sulatamine osutus üsna keerukaks isegi gaasipõletiga, mis annab ligi 2000 kraadi kuuma. Kas tõesti on multikultiga kaputt, nagu ütles Angela Merkel?

Näituse kandvamaks tööks panin Eesti vapi, kust lõvid ära lähevad, jättes järele vaid tühja kesta. Küsimus on, kes ja millal neist keegi tagasi tuleb?

Kõige selle juures ei taha end kuidagi kunstnikuks tituleerida, küll aga soovin pakkuda ainest mõtisklemiseks ühiskonnas toimuva üle ja samas ka rikastada natuke meie igapäevaelu.
Pikemalt ei saakski siin lahti rääkida, sest eks igaüks näe asju oma nurga alt ja mõnel tööl on ka mitu kihti, mida koorides tulevad esile uued nüansid.