Kolmikkõnelus: klaas, foto ja kivi

Näitus on avatud ning kunstnikud Riho Hütt (vasakul) ja Teet Suur võivad nautida šokolaadi. Foto: Inna Grünfeldt

“Ma olen uhke – mul on kodus Riho Hüti teos,” lausus Riho Hüti näitust “Mustavalkoisessa – Mustvalges” avades Tuglase Seltsi juhataja Juhani Salokannel. Klaasilõige, kus motiive Virumaast ja raamatust “Jaan Kross”, kingiti mullu Salokandlele kinnitamaks, et ta on Virumaa kirjandusauhinna laureaat.

“See klaasiteos sobib täiesti kirjaniku töötuppa, selle toa aknale. See teos räägib mulle lugusid. Sellel näitusel räägivad meile lugusid kaks kunstnikku Rakverest – Teet Suur ja Riho Hütt,” kõneles Salokannel.

Virumaa Näituste juht Raivo Riim sõnas, et näitus on osa Teet Suure ja Riho Hüti ulatuslikust näitusest “Iseendaga kahekesi” Lapua kunstimuuseumis, ent ometi uus terviklik väljapanek.

Ka näituse pealkiri on hoopis teine - “Mustvalges”. “Meie näituse eesmärk ongi ruumi luua, näituseruumi luua, meeleolu luua, et tööd hakkaksid jutustama, et vaatajad jääksid neid imetlema ja nende üle mõtlema,” selgitas Riho Hütt.

Tapio Mäkeläinen meenutas näituse “Mustavalkoisessa - Mustvalges” sünni algushetki kui suurt vaikimist. “Kutsusin kunstnikud tutvuma selle ruumiga. Nad istusid tükk aega ja vaatasid. Siis olid vait. Lõpuks hakkasid omavahel vähehaaval rääkima, et äkki see ja see,” meenutas ta.

Riho Hüti sõnul tundus Eesti Maja näitusesaal pärast Lapua kunstimuuseumi avaraid ruume väike, ning ehkki mõttel võttis aega, et end selle ruumiga kohandada, oli neile ometi üsna kohe selge, milline osa näitusest siia tuua. “Alguses tundus, et ei oskagi siin midagi teha, aga siis hakkasid ideed tulema,” lausus Hütt ning arvas, et kokku sai hea tervik. “Need tööd, klaas ja fotod, sobivad kokku,” kinnitas Teet Suur.

Antiikmütoloogiast lähtunud Riho Hüti klaasiteostes kõnelevad emotsioonid ja mõtted kunstniku kuuajasest rännakust Hispaanias - Poseidon ehk merejumala teema, oliivipuu, tempel ja sammas. Eesti teemat puudutavad vapilõvid ja Kadrina naise rahvarõiva tikandimotiiv.

Teet Suurel on näitusel  fotod sarjast “Laokoon”. “Modelli osas tuli leppida käepärase materjali ehk iseendaga. Sisuks on Laokooni legendi tänapäevane variant, infotehnoloogia näilise vabaduse teema, inimese ja juhtmemaailma võitlus,” lausus kunstnik.

Fotovalik näituselt “Risttee” kõneleb eesti ajaloost inimsaatuste kaudu. Skulptuuripoolt esindava kivist sülearvuti kohta arvas Suur, et see materjal kestab kaua. “Võib-olla kunagi kaevatakse ta maa seest välja, nagu praegu leitakse kivist tehtud asju. Nagu seda mõnda sekundit võidki sinna ootama jääda,” viitas ta ekraanitekstile “please, wait”.

Tapio Mäkeläinen nimetas näitust igati huvitavaks. “Riho töödega oleme Soomes rohkem tuttavad, olen neid näinud ja mind huvitas sellel näitusel just antiigi teema. Tahaksin ise ka kunagi jalutada seal Santiago de Compostelas,” rääkis ta.

Teet Suure töödest pidas Mäkeläinen eriti huvitavalt intrigeerivaks fotot “Väljakutse”. “Naine jalutab rongile vastu. Mõtlesin, mis iva selles töös on, aga nüüd, kui Teet rääkis kahe koduga või  koduta inimestest, sain aru, et mul tekkisid täpselt samasugused mõtted, kui ma vaatasin seda tööd. See on väga huvitav ja väga hea töö, traagiline ja nukker töö,” kõneles ta.

Soome helilooja Juhani Komulainen, Viiralti-kollektsionäär, vaimustus Teet Suure kivist sülearvutist. “Olen nagu kiviajast pärit, vist maailmas viimane helilooja, kes kirjutab paberi ja pliiatsiaga. Mulle sobiks see arvuti koju. Selles teoses on erinevatel tasanditel huumorit ja kõik saavad sellest aru,” kiitis ta.

Mustvalguse lahetagused varjud

Kui pimedus kohtub valgusega klaasis ja kaamerasilmas, sünnivad sisemist valgust kiirgavad hetked. Kunstiks kristalliseerunult kõnetavad fotode ja graveeringutena “Mustavalkiosessa - Mustvalges” - Teet Suure ja Riho Hüti kahemehenäitusel Helsingi Eesti Majas Tuglase Seltsi tiiva all.

Kuigi suurem osa töid on näitustel nähtud, kujuneb nende uudne kooslus teises ruumis, ajas ja kultuurikontekstis värskeks. Teostevalik ja kompositsioon tihendavad sõnumit ning lasevad avastada uusi ja ootamatuid nüansse, üllatavad nii (korduv)vaatajat kui ka kunstnikke endid.

“Mustavalkoisessa” tõotab elamust Helsingi publikule, kes näeb fotosid ja graveeringuid esimest korda.

Riho Hüti viis valguskiirtes oma sisemist ja välist ilu avavat klaasigraveeringut loovad otsekui pühakunimbuse Teet Suure kahe mustvalge fototeema ja kogu näituse kohale. Fotod omakorda toovad esile klaasiteoste hapra jõulisuse. Ning kiviarvuti ukse kõrval lisab ajatuse- või lõpmatusemomendi.

Kunstnikud on meelitanud näituseruumi loominguga kaasa ja kokku mängima nõnda, et teoste paigutuse tihedusest sünnib uus tunnetuslik kvaliteet. Eriti teravdub Teet Suure Laokooni-seeria fotode pinge.

Näituselt “Risttee” pärinev fototriptühhon “Kaks teed” (“Kaksi tietä”) saab Soome kontekstis ajaloovalgustuslikuma tähenduse kui kodumaal, “Nadeždat” ja “Väljakutset” (“Haaste”) lahutav “Alati ei võida valged” (“Valkoiset eivät aiana voita”) lisab teemasse saatuslikkust, “Nukralt lõbus” (“Surullisen hauska”) ja “Üllata mind” (“Yllätä minut”) nukrusega looritatud mängu ja juhust.

Riho Hüti kolm Sanitiago de Compostela palverännaku ajel klaasi lõigatud emotsiooni, viidetega antiiki ja inimesse, kõnelevad sitkusest ja haprusest, tahtest, uudishimust ja ilujanust. Ning sellest, mis hingepõhjas nimetuna varjul. Neid ääristavad Eesti vapilõvid ja eesti rahvarõivaste lilltikand annavad soome vaimu keskel kummalise rahvusliku äratundmise ja haprusetaju.

Kunst on elus asi. Ühel näitusel, ühes valikus, ruumis, järjestuses tekivad ühed seosed, emotsioonid, muljed. Teises paigas ja paigutuses, teises kontekstis kerkivad sealt uued tähendusväljad nagu mullid vee- või klaasisügavusest. Manet idem fluminis nomen, aqua transmissa est, on “Mustvalges” mustvalgelt selgeks tehtud.