Mustvalguse lahetagused varjud
Kui pimedus kohtub valgusega klaasis ja kaamerasilmas, sünnivad sisemist valgust kiirgavad hetked. Kunstiks kristalliseerunult kõnetavad fotode ja graveeringutena “Mustavalkiosessa - Mustvalges” - Teet Suure ja Riho Hüti kahemehenäitusel Helsingi Eesti Majas Tuglase Seltsi tiiva all.
Kuigi suurem osa töid on näitustel nähtud, kujuneb nende uudne kooslus teises ruumis, ajas ja kultuurikontekstis värskeks. Teostevalik ja kompositsioon tihendavad sõnumit ning lasevad avastada uusi ja ootamatuid nüansse, üllatavad nii (korduv)vaatajat kui ka kunstnikke endid.
“Mustavalkoisessa” tõotab elamust Helsingi publikule, kes näeb fotosid ja graveeringuid esimest korda.
Riho Hüti viis valguskiirtes oma sisemist ja välist ilu avavat klaasigraveeringut loovad otsekui pühakunimbuse Teet Suure kahe mustvalge fototeema ja kogu näituse kohale. Fotod omakorda toovad esile klaasiteoste hapra jõulisuse. Ning kiviarvuti ukse kõrval lisab ajatuse- või lõpmatusemomendi.
Kunstnikud on meelitanud näituseruumi loominguga kaasa ja kokku mängima nõnda, et teoste paigutuse tihedusest sünnib uus tunnetuslik kvaliteet. Eriti teravdub Teet Suure Laokooni-seeria fotode pinge.
Näituselt “Risttee” pärinev fototriptühhon “Kaks teed” (“Kaksi tietä”) saab Soome kontekstis ajaloovalgustuslikuma tähenduse kui kodumaal, “Nadeždat” ja “Väljakutset” (“Haaste”) lahutav “Alati ei võida valged” (“Valkoiset eivät aiana voita”) lisab teemasse saatuslikkust, “Nukralt lõbus” (“Surullisen hauska”) ja “Üllata mind” (“Yllätä minut”) nukrusega looritatud mängu ja juhust.
Riho Hüti kolm Sanitiago de Compostela palverännaku ajel klaasi lõigatud emotsiooni, viidetega antiiki ja inimesse, kõnelevad sitkusest ja haprusest, tahtest, uudishimust ja ilujanust. Ning sellest, mis hingepõhjas nimetuna varjul. Neid ääristavad Eesti vapilõvid ja eesti rahvarõivaste lilltikand annavad soome vaimu keskel kummalise rahvusliku äratundmise ja haprusetaju.
Kunst on elus asi. Ühel näitusel, ühes valikus, ruumis, järjestuses tekivad ühed seosed, emotsioonid, muljed. Teises paigas ja paigutuses, teises kontekstis kerkivad sealt uued tähendusväljad nagu mullid vee- või klaasisügavusest. Manet idem fluminis nomen, aqua transmissa est, on “Mustvalges” mustvalgelt selgeks tehtud.