Mees, kes pole näinud oma ema

Mälestusi täis on ruum. Andrei Vassiljev, koos oma tütrega vaatab välja aknast, kust mees või istuda tunde. Ja oodata ema, keda ei tulnud. Foto: Meelis Meilbaum

Kui Andrei oli väike poiss, vaatas ta ainiti aknast välja. Ta ootas, et tuleks ometi ema ja võtaks ta lastekodust ära. Viiks ta koju, kus õunapuud on uppunud õitevahusse. Või ükskõik kuhu. Niiviisi vaikselt võis Andrei istuda tunde, kuni igatsust varjutas tüdimus. Ema aga ei tulnud, aeg ei peatunud.

Igavlevale poisile tuli mõte kirjutada üles autonumbrid ja lõpuks sai tal mitu kaustikut arvurägastikke täis. Kuid mööda kihutavad autod ei toonud ema kordagi ja väike inimene tundis end maailmas täiesti üksinda. Ta oli nagu lõppjaamas, kust edasi enam ei pääse.

Ehkki Andrei Vassiljev tähistas hiljuti oma 40. sünnipäeva, ütleb ta, et tema eluloost saaks juba praegu paksema raamatu, kui olid need kaustikud.