Abielu, kirik, mees ja naine

Tauno Toompuu. Foto: Meelis Meilbaum

Abielu on välispidiselt üks ilmalik asi, mis on samamoodi nagu rõivad, söök ja kogu maine vara ilmalikule võimule allutatud (...) Ma ei leia uuest testamendist ühtki näidet selle kohta, et Kristus või apostlid abieluasjadest oleks rääkinud, välja arvatud seal, kus oli tegemist südametunnistuse küsimusega, ning iseäranis seal, kus see puudutas uskmatuid ja neid, kes pole kristlased. (Martin Luther, “Valitud tööd”, 2012, lk 623)

Nõnda oleks kõlanud Martin Lutheri kommentaar eelmisel nädalal 24. aprillil EELK kirikukogul päevakorras olnud abieluküsimuse kohta. Kuidas oleme nüüd, kui alles äsja tähistasime luterliku reformatsiooni 500. aastapäeva, jõudnud luterliku kirikuna sellisesse punkti, et Lutheri arusaam abieluasjadest ei mõju enam adekvaatsena?

Esmalt olgu öeldud, et luterlik kirik on Eestimaal teiste kirikutega võrreldes abieluküsimustes jätkuvalt kõige vabameelsem. Vabaabielus olemine, üksikemana lapse saamine või abielu lahutamine ei too luterlikes kogudustes inimestele üldjuhul kaasa mingeid probleeme. Isegi vaimuliku abielu lahutamine ei ole takistuseks vaimulikuna edasi töötamiseks. Evangeelses käsitluses, millest Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus lähtutakse, ei nähta abielu sakramendina, s.t millegi jumalikuna, vaid inimestevahelise ja puhtalt maise kokkuleppena. Seejuures ei võeta pühakirjas leiduvaid käske ja keelde mitte iga hinna eest järgimist vajavate normidena, vaid printsiipidena, mida peabki igas olukorras uuesti tõlgendama ja vastavalt situatsioonile rakendama, sest paljud neist on seotud 2000–3000 aasta taguse ühiskonnakorraldusega. Evangeelne luterlik eetika ei ole käsueetika, vaid vooruste eetika. Oluline on inimese sisemine kasvamine tema kiidetavate omaduste ehk vooruste poolest, aga mitte moraalselt õigete tegude tegemine.