Bürokraatia muudab politseitöö võimatuks

Toomas Herm

FOTO: Virumaa Teataja

Märtsi lõpus Jõhvis peetud korrakaitsjate konverentsil ütles politsei- ja piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt, et politseitöös on liiga palju eeskirju, käskkirju, juhiseid, määrusi ja muud bürokraatiat. See takistavat sisulise töö tegemist.


Tavaliselt jutustavad politseijuhid raskustest rääkides ressursside paindlikust kasutamisest ja endale rusikaga rindu tagudes lubavad pühalikult avalikkusele, et kõik vajalik saab tehtud. Ametkonna pealiku avalik viide liigsele bürokraatiale tähendab seda, et asi on tõesti juba väga halb.

Politsei on mundrikandjate asutus. Munder määratleb ranged käsuliinid. Iga ülemus kukub ametisse astudes vorpima määrusi, käskkirju, eeskirju, juhiseid. Seda alates ministrist ja lõpetades keskastmejuhtidega. Ministrid vahetuvad. Ida prefektuuris on viimasel ajal vahetunud juht sagedamini kui mõni elumees vahetab naisi.

Tavaliselt peab tööandja tutvustama töövõtjale ülesannete täitmiseks vajalikke eeskirju. Paljud asutused-ettevõtted piirduvad paari dokumendiga. Töötaja tõendab tutvumist oma allkirjaga.

Politseis aga on bürokraatiat nii palju, et ükski lihtsurelik ei jõua kõike allkirja vastu tutvustada. Seepärast on mindud kergema vastupanu teed – ametkonnasisesesse arvutiprogrammi Postipoiss potsatanud järjekordne üllitis loetakse automaatselt tutvustatuks. Mingit allkirja keegi kuhugi andma ei pea.

Aga inimesed tahavad mundrikandjat tänaval näha. Soovivad, et nende muredega tegeldaks. Ja nii ei jää reatöötajatel muud üle kui valida, kas teha sisulist politseitööd või pühenduda õigusaktide uurimisele.

Üks selline valikutega seotud juhtum jõudis Rakvere kohtumajja. Noorsoopolitseis toimis kõik suurepäraselt seni, kuni kaks töötajat lahkusid. Pisut rutakalt, sest mitu väärteoasja kadus ära. Ja distsiplinaarjuurdlus, nagu kohuski, hekseldab näpuga rida ajades kogu selle õigusaktide rägastiku korralikult läbi. Ja rumal on see, kes eksimust ei näe.

Kohtuprotsessid on näidanud, et õigusaktide paljususe korral tekivad paratamatult vastuolud. Seepärast soovitan politseile oma õigusaktid üle vaadata. Olen veendunud, et neist leiab mitmeid vastuolusid. Et mitte öelda totrusi.
Teisalt on tõesti mõeldamatu, et mitu väärteoasja kaovad lihtsalt ära ja need ei leiagi lahendit, sest seni, kuni need üles leitakse, on menetlusaeg ümber saaanud. Õigusrikkujad plaksutavad käsi.

Öeldakse, et tegijal juhtub. Kui otsida, siis vigu leiab alati. Distsiplinaarjuurdlus võiks vigade avastamisel tegelda rohkem vigade põhjuste otsimisega kui inimese karistamisega.

Politseinikud tunnistasid, et uus menetlusinfosüsteem MIS oli sageli rivist väljas. Kuuldavasti kuni kaks päeva järjest. Seega ei saanudki sinna midagi sisestada. Sõltumata sellest, kas töötaja oskas seda või mitte, kas teda oli koolitatud või mitte. Aga näiteks kannatanutele ei saa ju öelda, et me teiega hetkel tegelda ei saa, sest arvutiprogramm streigib ja formaalsuste täitmata jätmisel on töö õigustühine.

Kohtusaalis oli näha, et must kass oli karistuse vaidlustanud Sirje Eirandi ja tema endise ülemuse Tiit Jõgi vahelt juba ammu läbi jooksnud.

Politseitöö on isegi raske ja närvesööv. Mundrikandjad peaksid ühiselt õigusrikkujaid taga ajama. Kui aga omad nii-öelda puksima hakkavad, siis on küll kuri karjas.

Tagasi üles