Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/06/25/7922250t1h4d64.jpg)
Iga laps peaks kasvama kodus pere keskel. Paraku ei ole kõigil lastel võimalust üles kasvada oma vanemate juures. Eesti riik on seadnud eesmärgiks, et need lapsed, kel mingil põhjusel pole võimalik sirguda sünniperes, saaksid võimaluse elada mõnes teises, just neile sobivas peres. Seda eesmärki toetavad aasta algusest jõustunud seadusemuudatused, millega arendatakse asendushooldust pakkuvate perede koolitussüsteemi, peredele nõustavaid tugiteenuseid ning tugiteenuseid lastele, kes on pärast asendushooldusel viibimist astumas iseseisvasse ellu.
Eestis on ligi tuhat last, kes viibivad institutsionaalsel asendushooldusel, endise nimega lastekodus. Nende arv oleks veelgi suurem, kui meil poleks perekondi, kes on avanud oma südame ja kodu lastele, kes pole küll sündinud nende perre, kuid saavad võimaluse seal üles kasvada. Selliste perede puhul räägime me perepõhisest asendushooldusest. Need pered võivad lapsele olla hooldus-, eestkoste- või lapsendajapereks. Kui lapsendamise ja eestkostega ollakse üldjuhul kursis, siis hoolduspere vorm tekitab rohkem küsimusi.