Minu kodutarekese ees kasvab kolm pikaokkalist eksootilist vurhvi kuusepuud, armas pärandus maja endistelt omanikelt.
Kirgliku linnuvaatlejana avastasin, et kõige suurem kuusk, mille latva näib alt vaadates pilvepiirist eraldavat vaid vaksa jagu õhku, on tihedasti asustatud. Kõige kõrgemal pesitsevad kaelustuvid. Väärikad, klanitud ja kõrgilt kättesaamatud, soliidselt kummuvad pugud kõnelemas heast toitumusest ja mugavast elulaadist, vahivad nad otsekui Toompealt üle õitsva isamaa. Tähtsalt aru pidades ja isepäiseid otsuseid langetades silmitsevad nad metsi, mille servad nagu kulissid varjavad ülessongitud lageraielanke, kus alamad sulelised leinavad oma poegi ja itkevad langetatud pesapuude kändude kõrval.