Kuusk nagu Eestimaa miniväljaanne

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urve Tinnuri
Urve Tinnuri Foto: Marianne Loorents

Minu kodutarekese ees kasvab kolm pikaokkalist eksootilist vurhvi kuusepuud, armas pärandus maja endistelt omanikelt.

Kirgliku linnuvaatlejana avastasin, et kõige suurem kuusk, mille latva näib alt vaadates pilvepiirist eraldavat vaid vaksa jagu õhku, on tihedasti asustatud. Kõige kõrgemal pesitsevad kaelustuvid. Väärikad, klanitud ja kõrgilt kättesaamatud, soliidselt kummuvad pugud kõnelemas heast toitumusest ja mugavast elulaadist, vahivad nad otsekui Toompealt üle õitsva isamaa. Tähtsalt aru pidades ja isepäiseid otsuseid langetades silmitsevad nad metsi, mille servad nagu kulissid varjavad ülessongitud lageraielanke, kus alamad sulelised leinavad oma poegi ja itkevad langetatud pesapuude kändude kõrval.

Eks sealt ülevalt paistab kõik muugi kenasti kätte: hingusele läinud külapoed, tondilossideks muutunud maakoolid, tühjaks jäänud vallamajad ja mis tahes veel. Läti piiri poolt lähenevad alkoholikoorma all ägavad autokolonnidki muu seas. Eurorahade eest rajatud siledaid magistraale ja uhkeid viadukte nähes kudrutavad kaelustuvid rahulolevalt, pöörates pilgu kõrvale ääremaade auklikelt ja tolmustelt kruusateedelt, mis kevadel ja sügisel läbimatuks porimülkaks muutuvad.

Peatselt suletavad sünnitushaiglad panevad ladvaelanikke tiivanukke kehitama, sest … põlde ja rohumaid, kus järglasi ilmale tuua, leidub ometi piisavalt. Isa viib (turva)hälli heinamaale, et vastne EV kodanik koju kanda, ja kõik see kokku on tegelikult ju hullult äge.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles