Homne Lahemaa sõltub koostööst

, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiviaiakoolitus Muuksil osutus kohalike seas populaarseks - kohale tuli poole rohkem huvilisi kui algselt kohti. Igatahes sai teadmiste omandamise käigus taastatud ka ajalooline Leesi kirikutee.
Kiviaiakoolitus Muuksil osutus kohalike seas populaarseks - kohale tuli poole rohkem huvilisi kui algselt kohti. Igatahes sai teadmiste omandamise käigus taastatud ka ajalooline Leesi kirikutee. Foto: Ave Paulus

Homme tähistab Lahemaa rahvuspark suurejooneliselt Palmse mõisas oma 40. sünnipäeva, kuhu on oodatud osalema kõik huvilised. Rahvuspark ise on ühelt poolt pidevas muutumises, teisalt säilitab piirkonnale iseloomulikku loodus- ja kultuuripärandit.

Võrreldes teiste Eesti rahvusparkidega elab Lahemaal väga palju inimesi, ainuüksi maaomanikke on üle 4500. Keskkonnaameti Viru regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Maret Vildak rõhutas, et tänapäeva looduskait­ses on vältimatu suhtlemine kohalike elanikega.

“On vaja selgitada, mis eesmärgid kaitsmisel on. Kui rää­gi­me koosluste hooldamisest, siis meie partner on ikkagi kohalik ini­mene. Kui säästlikult ja alalhoidlikult elada, millised on väär­tushinnangud – kõik see mõjutab looduskaitset,” rääkis Vildak.

Keskkonnaameti Viru regioo­ni kaitse planeerimise spetsialisti Riina Kotteri sõnul on mitmed inimesed keskkonnaameti poole pöördunud ja süüdistanud, et metsad on hooletusse jäetud ning kõik metsaalused räämas. “Ja siis tuleb inimestele selgitada, et looduskaitse seisukohalt on väärtuslik mets, kus on ka la­mapuitu, sest seal on elurikkus suurem,” lausus Kotter.

Ehitamise ja metsa majandamisega seonduvad probleemid on rahvuspargis olnud kogu aeg ja keskkonnaametnike sõnul ei kao need kunagi.

“Ehitustegevus on pöördumatu protsess, mille tagajärjel võivad killustuda ja hävida looduslikud kooslused. Kui ehitada ebaseaduslikult, siis seda enam võib juhtuda, et ehitatakse kohta, kus võib olla haruldase taime ainuke kasvukoht Eestis. Koos­kõlastuse mõte ongi see, et loodus- ja kultuuriväärtused säiliksid,” kõneles Vildak.

Massituristid käivad Lahemaal mööda kindlat marsruuti, külastavad mõisaid, rattaturistidele ja jalgsimatkajatele on oma teevõrgustik. “Mure on nädalavahetustel roheluses olevate “pidu­turistidega”. Paraku pole järelevalvejõudlus piisav,” rääkis Riina Kotter.

Inimesed tahavad Lahemaal elada, suvitada, metsa raiuda. “Palju sõltub teadlikkusest. Inimesed soovivad teha hästi ja näiteks kuulavad naabrimeest, kes soovitab unikaalse, XIX sajandi lõpust mereveega uhutud kauni välislaudise välja vahetada tänapäevase vastu, mis 15 aasta pärast on läinud. Kusjuures vana laudis kestaks õige hoolduse korral veel 80 aastat,” kõneles keskkonnaameti Viru regiooni kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus.

Paraku nagu kõikjal Eestis, on ka Lahemaal toimunud mitmeid kultuurikatkestusi - sõjad, mil rahvas põgenes või saadeti minema, okupatsioon ja talulise eluviisi kadumine. Lahemaalgi hakkab kaduma järjepidevus, kus kogemusi ja tarkusi anti edasi isalt pojale. “Asemele on tulnud palju suvitajaid, side keskkonnaga on kadunud,” lausus Ave Paulus ja lisas, et siiski ollakse väga huvitatud säilitama väärtuslikku ning hoidma ümbritsevat ilu. Seda näitab kas või suur keskkonnaameti koolitustel osalejate arv.

Pauluse sõnul on 80% Lahemaa maakattest uuringu põhjal vähemalt 120 aasta jooksul säilinud sellisena, nagu see on olnud – metsa-, põllu- ja heinamaana, õuemaana.

“Võrreldes muu Eestiga on see märkimisväärne, meil ei ole rikutud nõukogude- ega uuemaaegset põllukülamaastikku. Meil on ajaloolised põllud, ühed vanemad adrajäljed Eestis. Meil on Eesti suurimad muistsed põllusüsteemid, mis siiamaani põllumajanduslikus kasutuses. Maastikumustrid erinevatest aegadest on koos ja kõrvu – muistsed maastikud, talu-, mõisa- ning ka Nõukogude aja jälgedega maastikud,” loetles Ave Paulus, lisades, et tänapäeva kiht on selles maastikus niisama väärtuslik.

Lahemaa rahvuspargis on looduskaitses üks suund säilitada väärtuslikke elupaiku, teine suund taastada rikutud elupaiku. Näiteks on Maret Vildaku sõnul saadud rahastus Nõukogude ajal kuivendatud ja kaevandatud jääksoode taastamiseks ning Viru rabas on TLÜ geo­loogia instituut katselappidele ka turbasammalt külvanud.

Lahemaa uue kaitse-eeskirja tutvustamise käigus kerkis esile vajadus ametkondade ja kohalike elanike tihedama suhtluse järele ning mullu septembris moodustatigi Lahemaa rahvuspargi koostöökogu.

Koostöökogu juhtgrupp käib regulaarselt koos, sinna kuuluvad Lahemaa omavalitsuste, keskkonnaameti, RMK, muinsuskaitseameti ja keskkonnainspektsiooni esindajad, sektsioonide juhid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles