Uhtnast pärit autokrossisõitja Marko Tiinas on sel hooajal seadnud kõrge eesmärgi – Eesti meistritiitel, ei grammigi vähem! Paras ports kogemusi ja kolm kahvatumat medalit – üks hõbe ja kaks pronksi – varasematest aastatest lubavad loota soovi täitumist.
Tänavused meistrivõistlused pole õiget hoogu veel üles saanud – eeloleval nädalavahetusel sõidetakse Tapa krossirajal alles teine osavõistlus -, kuid vähemalt on Marko Tiinas veoautoklassis GAZ 51 liider.
Veoautokrossirajad asuvad põhiliselt Lääne-Virumaal ja Võrumaal. Milline neist on teie lemmikrada?
Kui tulemusi vaadata, siis on lemmikuks Hinsa krossirada Võrumaal. Seal õnnestus tänavune avaetapp võita. Tapa kuulub samuti lemmikute hulka, see rada on Lõuna-Eesti omadest tublisti erinev. Tapal on keskmine kiirus hästi suur, on palju tehnilisi kohti, mis nõuavad täpset juhtimist. Omaette elamust pakub järsk langus pika sirge lõpus ja kohe sellele järgnev 90kraadine kurv.
Olete teist põlve krossisõitja, teie isa Hannes Tiinas võistles veoautokrossis nõukogude ajal.
Alustasin võistlemist 2006. aasta talvel, kuid huvi veoautokrossi vastu tekkis palju varem. Isa lootis, et ega ma juttudest kaugemale jõua, kuid paraku pidi ta pettuma.
Isa omaaegne krossiauto oli alles ja ta pakkus, et kui sõita tahan, ehitagu ma ise see tänapäeva tingimustele vastavaks. Hakkasingi ehitama. Isa mind tagant ei torkinud, pigem oli vastupidi: mina utsitasin teda, et ta ikka appi tuleks.
Kui palju krossiveoka ehitus maksab ja milline on ajakulu?
Panin mõned numbrid kirja, kuid kindlasti on see vaid poolik tõde. Palju sõltub tutvustest ja sõprade abist – mõni asi sai päris ilma rahata aetud, mõni soodushinnaga. Kuna “toorik” oli olemas, sain paraja kokkuhoiu. Vanu GAZe müüakse küll, kuid omajagu maksavad needki.
Auto ajakohastamine maksis umbes 10 000 krooni, kusjuures pool sellest kulus turvavarustusele, sportistmele ja -rihmadele. Kogu töö tegin enamasti ise, töötunde kulus 220 ringis.
Edasine sõltub iga mehe võimalustest. Arvan, et tegin õigesti, kui ei hakanud paaril esimesel hooajal mootori arendamisele kulutama, vaid keskendusin sõidukogemuste omandamisele. Eks ma jõlkusin alguses rivi lõpus ka.
Seejärel investeerisin mootorisse ligi 40 000 krooni. Kodus kuuri all ja vaid oma oskustele toetudes autot kiireks ei saa.
Kulutada saab muidugi veel ja veel, vaatad küll, et mis see ikka on – vana vene kola! –, kuid tegelikult annavad näiteks tänapäevased amortisaatorid väga palju juurde.
Kuidas ohutundega on? Autospordisõpradel on siiani meeles teie hirmus õhulend aasta tagasi Tapa rajal.
Autospordis on alati teatud riske, kuid üldiselt on meil seal kabiinis siiski päris turvaline. Turvavarustust kontrollitakse enne võistlusi kõige hoolikamalt. Vanades veoautodes on tänapäevased sportistmed, ka turvakaared kaitsevad päris tõhusalt. Kui väikese hoo pealt külili paiskud, ei tunne praktiliselt midagi.
Mis avariisse puutub - tehnilise vea tõttu paiskus auto umbes sajakilomeetrise tunnikiiruse juures üle nina -, siis endaga ei juhtunud seal midagi, küll aga sai auto kannatada.
Ka järgmisteks etappideks ei saanud ma oma GAZi päris korda ja selle nahka läks hea tulemus. Auto raam on tänase päevani kõver, see vajaks väljavahetamist.
Tundub, et ka psüühikale avarii eriti ei mõjunud. Samas ma muidugi ei tea, mida tänavu selles õnnetus kurvis tunnen, äkki tõuseb jalg iseenesest gaasipedaalilt üles?
Mis hoiab mehi veoautokrossi juures? Ala on ju populaarne, ehkki tegu suhteliselt kalli harrastusega, mis tuleb omast taskust kinni maksta.
Marke ma koguda ei viitsi, pigem siis juba sõidan.
Konkurents on meil väga tihe, tänavu on seitse-kaheksa meest võimelised medalite eest võitlema. Kui ajasõidus või poolfinaalis eksid, siis finaalis enam heale kohale ei tõuse, kuigi sõidumaad on seal piisavalt - kümme ringi.
Tulemuste paranedes kasvavad soovidki: praegu kannustab juba kullaheitlus, kui oleksin viimaste seas, siis ilmselt enam ei viitsiks.