Kiri Baltoscandalilt: esimene päev

Vanaema oma ürgseid ihasid rahuldamas. Foto: Baltoscandal

Kuidagi märkamatult on aeg jõudnud sinna maale, et Baltoscandal on taas Rakveres, juba 13. korda. Kui kaks Pärnus toimunut juurde arvata, saab festival ümmargust sünnipäeva tähistada.

Ja pidulikumale sünnipäevale kohaselt algas festival peoga: tuli üle mitme-setme aasta taas tänavale, et rahvale tsirkust pakkuda. Viru-Nigula külje all elava Kaja Kanni lavastatud avasõu lennutas akrobaadid taevasse ja pani kohalikud tegelased Keskväljaku mullavallile ukerdama.

Mõned kaugemalt tulnud ka: nii oli näiteks pealaest jalatallani hallis kombinesoonis kuju, kes lõpuks mullavallilt alla valgus ja pea alaspidi vedelema jäi, kuulus kunstnik Kiwa.

Rahvale vist meeldis. Oli tossu ja pauku. Oli lõbus. Oli Baltoscandal oma kõige ehedamal moel.

Esimesel õhtul astus rahva ette teinegi seltskond kohalikku rahvast, kelle oli laval liikuma pannud prantsuslane Jérome Bel. Kakskümmend inimest, kellest osal tantsuga lähem kokkupuude olemas, osal see aga väga kauge, pandi laval tantsima nii balletti kui ka rahvatantsu, kehastama Michael Jacksonit ja iluvõimlejat.

Ühelt poolt vaatad saalist seda, kes ette näitab ja oskab, mida teeb, teisalt aga piilud silmanurgast taustal toimuvat. Ning see on oluliselt lõbusam. Pahatihti tuleb meelde aastakümnete eest õe pulmavalsi ajal kelleltki kuuldud lausejupp selle kohta, et nad ei lase oma tantsus end muusikal segada. Nii ei lase ka laval olev seltskond. Ja polegi vaja. Neil on küll raske, aga nautimist sellest, mida nad teevad, kiirgab kõigest.

Kui sa käid Baltoscandalil piisavalt kaua, siis muutud osaks sellest. Nüüd läks see viimaks korda neljateistkümnendat korda festivalil oleval Kunda korvpallitreeneril Jaak Jalakal, kes on Jérome Beli "Gala" ilmselt kõige koomilisemat vaatepilti pakkuv tegelane. Vana karu ikka tantsima ei õpeta.

Võimsa lõppakordi andis kolmapäevasele etendusele Raho Aadla eestantsitud ja -lauldud Liza Minelli "New York, New York", mis mingil hetkel "Rakvere, Rakvere"-ks muutus.

"Gala" on Baltoscandali kavas kaks korda ja Jaak Jalakas vihjas, et etendused on erinevad. Eestantsijad vahetuvad ja suur osa kavast on sootuks teine.

Esimese festivaliõhtu lõpetas šveitslanna Marie-Caroline Hominali ja rootslase Markus Öhrni "Hominal/Öhrn".  Laval on neli kuuske, nägu varjava kapuutsiga mees ja kirst vana naise surnukehaga. Markus Öhrn räägib oma vanaemast, kes seitsme aasta eest suri. "Kui ma enne tema surma küsisin, mida ta oma elus teisiti teeks, kui ta uuesti eldada saaks, vastas ta, et järgiks rohkem oma soove ja oleks valikutes ja otsustes destruktiivsem," kõneles Öhrn. Ja lubas seda näidata.

Enne veel aga palus ta vaikuseminutiga meenutada kõiki vanaemasid, keda enam meie seas pole.

Minu vanaemad puhkavad juba üle 30 aasta Tõrma mändide all. Sulgesin silmad ja püüdsin, aga näojooned on kadunud. On tuttav kehahoid, mällu talletunud poosid ja liigutused, aga laialivalguvad näod. Aeg teeb oma töö.

Aga kohe hakkavad kostma kummalised masinlikud helid ning mõne aja pärast ärkab ellu kirstus lamav naine. "Lavastus sisaldab stseene, mis võivad tunduda häirivad ja olla ebasobilikud alaealistele," seisab festivali brošüüris. Zombivanaema loomaporno, võib väga lihtsustatult selle ülimalt visuaalse vaatemängu kokku võtta. Või hoopis kuuldemängu, sest muusikal ja helidel oli tolles õudusloos samuti ülimalt oluline roll.

Saaliteenindajate soov kodus ilusaid unenägusid näha mõjus viimase naelana kirstukaande.