/nginx/o/2018/03/19/7702889t1h83de.jpg)
Eesti Asutava Kogu 10. oktoobril 1919 vastu võetud maaseadusega mõisamaad võõrandati. Riigi või omavalitsuse kätte läks enamik mõisasüdameist koos häärberi ja kõrvalhoonetega. 222 endises häärberis hakkas tegutsema kool. Osa mõisakeskusi jäi endiste omanike kasutusse. Rakvere Rennenkampffid võisid edasi elada ja pisitasa tegutseda oma Vao mõisas.
Mis aga sai Rakvere mõisasüdamest ja siin asunud hoonetest?
Tänu Rakvere linnapea Jakob Liivi ja Viru maavanema Mihkel Juhkami aktiivsele tegutsemisele liideti Rakvere mõisasüda ja selle lähem ümbrus – vallimägi ja tammik, niisama ka praegused Moonaküla, Mõisavälja, Lilleküla – linnaga.
Rakvere linnal puudus korralik rahvamaja. Peamiseks rahva kooskäimise kohaks oli haridusseltsi pidusaal Posti tänaval (endine Ööpiku seltsimaja). See oli väike ja külm.
Algusest peale oli päris selge, et tollal ikkagi väga vaene ja suurtest sõdadest ning segadustest räsitud linn pole suuteline mõisahäärberit haldama. Maja oli olnud juba mitu aastat hooldamata, seda kasutas sõjavägi kasarmuna.
Et vana mõisahäärber rahvamajaks teha, loodi 1920. a kevadel Rakvere Rahvamaja Selts. Selle loojaks ja juhiks sai Jakob Liiv. Uus selts oli alguses väike ja kehvake, aga siis tekkis päästev mõte – ühineda suure ja tugeva haridusseltsiga. Sellel seltsil olid oma majad ja palju liikmeid. Oma ülesande anda lastele eestikeelset haridust oli selts täitnud. Nüüdsest andis eestikeelset haridust lastele Eesti riik.
Kahe seltsi ühinemine sai teoks 1921. aasta 9. mail. Ka uue seltsi – Rakvere Rahvamaja ja Hariduse Seltsi – etteotsa jäi Jakob Liiv. Et raha saada, müüdi ära endine haridusseltsi koolimaja Posti tänaval. Saadud rahaga omandati mõisahäärber.
Pärast sõjaväe lahkumist tehti majas hädapärane remont ja juba 3. juuli õhtul peeti saalis esimene pidu. Samal päeval sai pargis teoks piirkondlik laulupidu. Nii alustas mõisahäärberis oma tegevust Rakvere rahvamaja.
Siin tegutses heal tasemel segakoor Ernst Rosenberg-Raatma juhtimisel, oli näitetrupp, esialgu käis koos rahvaülikool. Peagi sai aga selgeks, et vaid liikmemaksudest ja peoõhtutest saadud rahaga seda suurt hoonet ei majanda. 2. korruse ruumid üüriti ohvitseride kasiinole ja 1. korrusel avati einelaud, mille pidaja võttis enamiku ruumide hooldamise oma peale. Maja pargipoolsele terrassile ehitati nn rõdukohvik.
Maja, kus koos käia, oli Rakvere rahval nüüd olemas, korralikku peo- ehk teatrisaali aga polnud. Praegu on siin rahvamaja pikk ja kitsas saal olemas, siis oli saaliruum poole väiksem.
Jakob Liivi eluunistuseks oli Rakverre teatrimaja ehitamine. Selleks oli teda 1913. a Rakverre kutsutudki. Ja üsna pea hakkas vana kirjanik oma seltsi eesotsas pidama plaani ehitada rahvamaja külge suur ning avar teatrisaal.
Seda küsimust arutas seltsi peakoosolek 11. aprillil 1926. Jakob Liivi ettepanek kiideti heaks. Otsustati kuulutada välja uue hoone arhitektuurikonkurss.
Konkursil osales vaid üks arhitekt - Johann Ostrat Tallinnast. Ta tegigi projekti ja see valmis 1927.
Algul lootis RRHS, et suure uhke teatrimaja ehitamist toetavad ja siis muidugi hiljem kasutavad seda ka teised Rakvere seltsid, aga nii ei läinud. Käsitööliste selts ehitas endale ise maja, niisama tuletõrjujad.
RRHS pidi üksi hakkama saama. Toetust lubas siiski linnavalitsus, kes asutas teatrifondi – 1 mln marka
(10 000 krooni), mis tuli välja maksta viie aasta vältel, igal aastal 2000 krooni. Tegelik teatrimaja ehitamine algas kiviveotalgutega 27. jaanuaril 1929. 10. veebruar oli teine talgupäev. Hobuseomanikud nii linnast kui ümbruskonnast vedasid Kundast ostetud paekivid raudteelt kohale.
Pidulik nurgakivipanek oli samal suvel, 28. juulil. Ehitus läks kiiresti edasi, kerkisid müürid, tehti kivikatus ja 1930. a kevadeks oli ära kulunud 68 000 krooni. Raha oli läbi, võlgki kaelas ja ehitustööd jäid seisma. Maad tabas suur, ülemaailmne majanduskriis. Abi polnud esialgu kusagilt loota. Tasapisi hangiti raha pidude ja muude üritustega, sellest saadi maksta vaid laenuprotsente. Enam ei toetanud ka linnavalitsus, kes ehitas ujulat, supelhoonet ja uut gümnaasiumihoonet. Need said valmis 1938.
Siis otsustas linn osta suurtes võlgades olevalt seltsilt ära nii seltsimaja kui poolelioleva teatrimaja ja see valmis ehitada. Telliti uus, täiendav projekt, mille tegi Tallinna arhitekt Tõnis Mihkelson (kes oli ka ujula projekti autor). Ehitustööd teatrimaja juures jätkusid 1939. a veebruaris. Ehitas Tallinna ettevõtja Kilkmees. 1940. a jaanuaris sai maja valmis ja 24. veebruaril oli selle pidulik avamine.
Linnale läks teatrimaja maksma
226 000 krooni, siin sees on ka maja ostuhind, mis maksti RRHSile. Nii peame siis tänapäeval olema oma teatri olemasolu eest tänulikud nii Jakob Liivile ja RRHSile kui linnavalitsusele.
Vanas mõisahäärberis jätkas ka pärast teatrihoone valmimist tegutsemist rahvamaja, mis oli küll linna oma, aga üüritud RRHSile sajakroonise kuuüüriga. Osa ruume oli ja on ka nüüd teatri kasutuses.
1960. aastate alguses ehitati rahvamaja ehk siis endine mõisahäärber terves ulatuses kahekorruseliseks. Ja tehti seda üsnagi sobilikul moel.
Pikka aega tegutses siin rajooni täitevkomitee kultuuriosakond ja tänapäeval on see linnavalitsuse kultuurinõuniku tööpaik.
Mis aga sai pärast mõisa võõrandamist ja mõisnike lahkumist teistest hoonetest, mis asusid ja osalt asuvad veel praegugi siin teatrimäel. Need on mõisa kõrvalhooned.
Vanim neist on mõisa ait, kus nüüd asuvad teatri väikese saali sissepääs, garderoob ja baar. See kaunis võlvlagedega hoone on pärit juba Tisenhausenite ajast, mil 1670. aastail ehitati ka esimene barokne häärber.
Vana ait oli pärast mõisa kasutamisel enamasti laona. Viimati oli seal Rakvere kaubastu alkoholiladu. Teine samasugune võlvlagedega kõrvalhoone paiknes seal, kuhu nüüd on plaanitud ehitada teatrikino, otsaga vastu Kreutzwaldi tänavat. See lammutati 1939. a.
Selles hoones olid vankrikuur, sõiduhobuste tall ja jääkelder. Tänaseks on paik arheoloogiliselt läbi uuritud, kinomaja projektki olemas, aga ehituse algus ootab paremaid aegu.
Sellest hoonest ida pool (linna pool) ulatus kuni praeguse Vabriku tänavani välja karjakastell, see oli suur siseõuega loomalaut, mis lammutati 1929.
Häärberist ida pool, pargi suunas langeva nõlva serval, seisid triiphoone (kasvuhoone) ja sepapada. Ka need on tänaseks lammutatud.
Alles on vana valitsejamaja Kreutzwaldi tänava ääres, sellele ehitas Rakvere mõisa rentnik Julius von Dehn XIX sajandi lõpul oma pere jaoks välja teise korruse. Seda kutsuti puumõisaks ja see püsis elamuna ligi 100 aastat. Pärast Dehni elas seal noor Karl von Rennenkampff oma perega.
1940. aastaist peale oli maja Rakvere teatri kasutuses ja seal asusid teatritöötajate korterid. Majas on elanud teatri peanäitejuht ja direktor Karl Merits, direktor Valentin Leiner, näitlejad Katrin Välbe, Ants ja Marta Toiger, Eva Novek ja paljud teised.
Tänaseks on maja taas ühekorruseline ja endiselt teatri käes.
Teine Kreutzwaldi tänava äärne pikk paekivist kõrvalhoone on säilitanud oma algse kuju ja näo. See pärineb XIX sajandist ja seal asusid tisleri töökoda, tõllakuur ja piirituseait, hiljem ka kutsari ja tisleri korter. Teatril on seal väike saal ja pansionaat.
Üle tänava, Kreutzwaldi 1 asuv kivimaja, nüüdne öölokaal, on mõisa uus valitsejamaja, ehitatud XX sajandi alguses. Omal ajal oli see põllutööministeeriumi oma ja seal paiknesid selle allasutused – Virumaa riigimaade ülema kantselei, maakonna maamõõtja kantselei, veel olid seal revident-metsaülem, Viru maa-amet, maakorralduskomisjon ja pikemalt teedeosakond. Alates 1962. aastast tegutses majas rajooni riiklik arhiiv.