Laupäeval, 4. juunil kell 12.00 peetakse Väike-Maarjas Pandivere päevade raames 14. korda Eesti esivõistlusi naisekandmises.
Tänavused naisekandmise võistlused tulevad lustlikumad
1. juuni 2011, 10:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Tänavu võisteldakse neljal alal: naisekandmise põhivõistluses, sprindis ja maratonis ning võistkondlikus naisekandmises. Loodame, et suurem alade valik pakub osalejatele rikkalikumaid võimalusi võistlemiseks,” rääkis Väike-Maarja vallavalitsuse spordi- ja kultuurisakonna juhataja Ilve Tobreluts.
Tobrelutsu sõnul on sel aastal tavapärasest suurem rõhk võistkonnavõistlusel. “Lisaks valla külade võistkondadele on võistlusrajale oodata ka poliitikute seltskondi: IRLi eesotsas Marko Pomerantsiga, Reformierakonda eesotsas Hanno Pevkuriga ja Keskerakonda eesotsas Priit Toobaliga,” selgitas Tobreluts.
“Naisekandmisvõistlus peaks pakkuma rõõmu ja lusti nii osalejatele kui pealtvaatajatele ja seepärast ootame osalema ka huvitavade kostüümidega ja publikut naerutava show-kavaga esinejaid-võistlejaid,” lisas ta.
“Külade võistkondadele oleme mõelnud välja lustakama variandi,“ ütles Ilve Tobreluts.
"Külade võistlusel veab mees veetakistuse juures naise üle vee kummipaadis. Järgmise etapi peab mees läbima naise juhendamisel pimesi, silmad kinni seotuna. Kolmandal etapil on naine klassikalises kaksiratsa asendis, suur aeroobikapall käes, mis muudab distantsi läbimise tülikamaks," kirjeldas ta.
Paljukordse osaleja, sportliku vallavolikogu liikme ja ettevõtja Hans Kruusamägi sõnul on see üks tore võistlus ainuüksi juba selle pärast, et siin ei ole tähtis võit, vaid suutlikkus naist kanda, mis on ju üks mehisuse mõõte. “Mul on sportlik huvi teada saada, kas ma suudan naisi kanda. Kui ma seda ei suuda, kuidas ma siis neile hiljem silma vaatan?!” selgitas Kruusamägi, kes kavatseb võistelda tänavu kõikidel distantsidel.
Esmalt astuvad võistlustulle neljaliikmelised võistkonnad ja kolm meest kannavad kordamööda ühte naist.
Teine ala on naisekandmise põhivõistlus. Võistlusrada on 253,5 meetrit, rajal tuleb ületada üks vee- ja kaks kuiva takistust. Võistlus toimub paaridele, naine peab olema vähemalt 17aastane ning kaaluma vähemalt 49 kg, kergematele antakse lisaraskus. Lubatud on kõik erinevad kandmisviisid.
Naisekandmise sprindidistants on vaid 60 meetrit, ainsa takistusena läbitakse sprindis veetakistus. Maratonil tuleb läbida kolm ringi, kokku 760,5 meetrit, kusjuures ainult üks kord veetakistus.
Idee korraldada naisekandmisvõistlusi said väikemaarjalased oma sõprusvallast Sonkajärvi vallast, kus seda rahvalikku spordiala viljeldakse 1992. aastat alates. 1998.a peeti Väike-Maarjas esimesed naiskandmisvõistlused.
“Naisekandmise reeglid ja võistlusrada tulenevad ühest Sonkajärvi ajaloolisest pärimusest, mida on kohandatud tänapäevastele oludele vastavaks,” rääkis Tobreluts. Selle pärimuse järgi võttis kohalik röövlipealik Ronkainen sealses piirkonnas hulgaliselt pahandusi tekitades oma bandesse vaid selliseid mehi, kes oma mehisust raskel võistlusrajal naise röövimisega tõendasid. Tol ajal oli naise röövimine naaberküladest üldiselt levinud komme.
Eestlased on muutnud naisekandmisvõistluse tunduvalt sportlikumaks. Tosin aastat järjest võitsid eestlased kõik naisekandmise maailmameistritiitlid, kahel viimasel aastal on aga põhjanaabritel õnnestunud meistritiitlid Soomele tagasi võita. 2006. aastal tõusis maailmameistriks ka Väike-Maarja neiu Sandra Kullas, kes võistles koos mitmekordse maailmameistri Margo Uusoruga. Naisekandmise maailmarekord kuulub 2000. aastast tulemusega 0.55,5 mitmekordsetele maailmameistritele Margo Uusorule ja Birgit Ulrichile ning nad on sellega kantud Guinessi rekordite raamatusse.