Sõnad on aur

Forced Entertainment tõmbas vaataja lõppematusse telemängu. Foto: Hugo Glendinning

Kui Baltoka teine päev lõppes kurbades toonides, siis kolmaski jätkas sama rada. Lõbus oli küll, kohati isegi väga, aga tegelikult näidati kurbasid ja mõtlemapanevaid lugusid.

Baltoscandaliga on juba nii, et sa ei tea kunagi, millist teatrielamust järgmise tükiga pakutakse. Aimata ju võid, aga sajaprotsendiliselt suudab täppi panna ainult Priit Raud, kes on lugu varem näinud. Ja tegelikult oli seegi teisel ajal, teises kohas ja natuke teine lugu.

Ja Baltoka etendustega on ka nii, et valdavalt saab iga vaataja neist omamoodi aru või vahest ei saa ka. Aga mingi emotsiooni tekitavad nad kindlasti. Panevad mõtlema - miks just nii, miks just siin ja miks just praegu.

Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki "Workshop", mis oli tegelikult töötuba, kus osalejatele pakuti harjutusi iseseisvaks eluks, pani mõtlema päris paljude asjade üle. Kuidas sündida, elada, surra, tappa.

On ju hea, kui tead, et Konrad Mägi maalidel räägib moodsa ajastu saabumisest koguni kaks valgustusposti või et Aristophanes pani kirja maailma pikima sõna lopadotemachoselachogaleokranioleipsanodrimhypotrimmatosilphioparaomelitokatakechymenokichlepikossyphophattoperisteralektryonoptekephalliokigklopeleiolagoiosiraiobaphetraganopterygon või veel fakte, mida pilluti vasakule ja paremale.

Ent lõpp, eriti kui see on efektne, sunnib paratamatult endale mõtlema. Ja siin on ilmselt tõlgendamisvõimalusi väga palju. Sõnad, mis me suust välja ajame, on mullid, mis lõhkevad, või aur, mis kaob. Nagu oleksid kirjutatud vitsaga veele või punase piiatsiga valgele paberile.

Brittide Forced Entertainmenti "Real Magic" pakkuski seda, millest nimi räägib: pealesurutud meelelahutust, mis pakkus täiesti reaalset maagiat. Absurdse telemängu lõputud kordused, kus suurtele lootustele-ootustele järgnevad nukrad pettumushetked. Üha uuesti ja uuesti, üha absurdsemalt ja absurdsemalt. Ent samas kuidagi väga realistlikult.

Ühelt poolt oleme põikpäised lollid, teisalt aga jääme oma lolluses endale kindlaks ka siis, kui õige vastus kandikul ette tuuakse. Ning küsimus polegi petmises ja ausaks jäämises, vaid pigem põikpäisuses ja tühmuses. Aga võibolla ka mitte, sest me ei teagi ju, mille nimel käib mäng ja miks seda üldse mängitakse. Mina tean ainult seda, et sõnad on niikuinii vaid aur.