Luuletus: “Noor Eesti” näitleja lemmikluuletus

Mul ei ole oma lemmikluuletajat. Siin võib paralleele tuua ükskõik mis muu elu­alaga – spordi ja muusikaga näiteks. Paljudel on üks kindel lemmikansambel või -laul, üks kindel lemmikmeeskond või -spordiala. Mul on neid alati mitu. Kui luulest rääkida, siis mul on mõnel eluetapil seo­ses lugemuse või tööga olnud mingid luuletajad, kes on mind rohkem mõjutanud.



Keskkooli ajal Kuressaares tekkis luuleteater Krevera ja selle raames hakkasingi ma üldse ka vabatahtlikult luuleraamatuid kätte võtma, mitte ainult et koolitunniks mõni luuletus läbi lugeda või pähe õppida. Siis sai päris palju luulet loetud.

Loomulikult tuleb teatrikooli ajal luuletusi lugeda, ja siis sai neid ka loetud ja valitud, aga viimasel ajal on see harvenenud. Aeg-ajalt satub mõni luuleraamat pihku, siis saab seda loetud. Aga seda, et lähen spetsiaalselt raamatukokku, et võtaks endale midagi lugemist, ja ma võtan luuleraamatu, seda on viimasel ajal vähemaks jäänud. Võib-olla mul on saanud mingi sahtel täis.

Mäletan, et luuleteatri ajal oli mul Heiti Talviku periood, mil ma teda väga hindasin. Loomulikult hindab iga lavakunstikateedri lõpetanu Jüri Üdi luulet, aga ka Doris Karevat, Betti Alverit. Väga raske on lemmikuid nimetada – igalt eesti luuletajalt on mõni tekst, mis mulle väga meeldib.

Kui mõtlesin sellele, kes on mind kõige rohkem mõjutanud, siis vahest kaks meest – üks veidi lähemalt, teine kaugemalt. Need kaks on mul tihedamini külas käinud kui teised luuletajad.

Kaugem mees on William Shakespeare. Ja konkreetselt tema sonetid, mis mind on puudutanud. Iga näitleja tegeleb nendega kooliperioodil, aga mind on nad jäänud saatma – teatud eluperioodidel on nad jälle minu juurde tagasi tulnud.

Teine mees on palju lähemalt – Juhan Liiv. Tutvus temaga algas samuti koolipõlves, siis sai lavakunstikateedris teda taas puudutatud ja Rakvere teatri laval kehastatud. Keskkooli ajal õnnestus võita Alatskivil vendadele Liividele pühendatud etlejate konkurss ja hiljem lavaka ajal ka seal žüriis viibida. Nii et Liiv on mind ikka saatnud.

Helin
Juhan Liiv

Kui mina olin veel väikene mees,
üks helin mul helises rinna sees.

Ja kui mina sirgusin suuremaks,
läks helingi rinna sees kangemaks.

Nüüd on see helin pea matnud mind,
ta alla rusuks on raugenud rind.

See helin mu elu ja minu hing,
tal kitsas on jäänud maapealne ring.

Tagasi üles