Luule: “Noor Eesti” näitleja lemmikluuletus



“Rändaja õhtulaulu” on Ernst Enno kirja pannud aastal 1910. Pealkirjas esineb sõna “laul”, ilmselt oli see autori otsene vihje tulevikku, ja nimelt Anne Maasikule, kelle viisistatuna läks see luuletus üle 60 aasta hiljem tõeliselt teele.


Seda kuulates, aga nüüd juba ka lugedes, tahaksin ma nutta, mind tabab seletamatu igatsus millegi kättesaamatu järele, ma tunnen ennast kui veli Joonatan ja olen valmis armastama kõiki ja kõike.
Peaaegu.

Hannes Kaljujärv – Ants Laikmaa



Rändaja õhtulaul
            Ernst Enno

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi, täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel, -
Teed laulavad õhtu nii hilja.

Need teed, kuis on nad kõvad kui keed,
Need otsata kutsuvad jooned, -
Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
Nii hallid ja tolmused kõik need teed,
Need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,
Ju lapsena kuulda tee juttu -
Ju lapsena kõndida armastas meel,
Oma laulu nii laulda hallil teel,
Kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd laulab lõpmata -
Meel igatseb tolmuta randa,
Tund hiline, tee kõva kui kee,
Mind hoiab mõrsjaks enesele -
Ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi, täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel
Kui teede laul, tee helisev meel,
Ja kõik on õhtu nii hilja.

Tagasi üles