“Noor Eesti” näitleja lemmikluuletus

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees


Maarika Mesipuu – Emma (Elo Tuglas)

Ma pole väga ammu luuletusi lugenud – luule ja luuletajatest vaimustuses olemine oli rohkem nooruse teema.



Gümnaasiumi ajal olin täielikult võlutud Doris Kareva luulest. Mõtlesin, kuidas saab nii hästi ja õigesti kõnelda luule kaudu - et see on ju täpselt naelapea pihta. Jüri Üdi oli suur lemmik – näiteks etluskonkurssidel käies. Ja Minni Nurme luuletused, tihti just läbi Ruja laulude.


Väga äge on eesti lasteluule – Ellen Niidu, Leelo Tungla, Eno Raua lasteluuletused. Need jäid väiksena pähe, mu ema luges neid mulle unejutuks. Niidu “Suur suislepapuu” ja “Suur maalritöö” – neid võiksid kõik lapsed oma elus kuulda ja nendega tutvuda. Kahju on lastest, kelleni need ei jõua.
Praegu on väga raske valida seda üht ja ainust luuletust – varem, kui ma olin konkreetsematest autoritest vaimustuses, oleks see lihtsam olnud. Muidugi on mingid luuletused, mis mõjuvad või mõjutavad väga. Ja mõned, mis teevad alati meele härdaks. Näiteks Smuuli “Mälestusi isast” - ma olen ju Muhust pärit nagu Smuulgi ja tema luuletuste puhul tunnen tihti ära oma lapsepõlvemaad ja -teemad. Kõik need meeste merelkäimise ja naiste koduste muretsemiste lood.
Palju on luuletusi, mis mõjuvad muusika kaudu. Gümnaasiumi ajal lõid emotsioonid üle pea ja siis oli üheks mu suureks lemmikuks Virve Osila luuletus “Sa ütlesid: “Näkku ei lööda”” - jällegi Ruja laulu vahendusel minuni jõudnud. Nüüdseks on see muidugi mu enda jaoks aegunud.
Olulisi luuletusi on ju palju – lapsepõlves ema õpetatud ja jõuluvanale loetud Leelo Tungla “Jõulumaal”, teatrikooli astumisel esitatud Merca, Juhan Liivi, Kalju Lepiku tekstid.


Aga kui praegu see üks ja ainus valida, siis on see Ellen Niidu “Viru vanne”. See on minu viimase aasta tugev tunne – ma jõudsin siia linna kohale, hakkasin siin elama. Ja kindlasti mõjutab seda valikut ka Def Räädu, J.O.C. Ja see luuletus Kadri Vooranna esituses. Selle sideme emotsionaalne külg, maailmavalu, mis on selles loos ja mida ma ise ka tunnen – need kõlksuvad kokku. Ja ma tunnen, et ma ei olegi selles üksi, et teised ka valutavad südant, on eluaeg valutanud, ammu enne meid. Selles luuletuses on minu tunded ja mõtted praegusest maailmast, sellest, mis inimene ma ise olen. Tahaks, et inimesi, kes niimoodi mõtlevad, oleks minu kõrval palju rohkem.

Viru vanne
Ellen Niit


Üks poiss tuli Rakvere linna,
et viru vannet anda.
Kuhu veel oleks võinud ta minna,
et viru vannet anda?

Ta mõtles: vale ja vargus.
Ta mõtles: viinaving.
Mugav ükskõiksus, hale argus.
Ja tal valutas, valutas hing.

Ta silmitses Linnamäe nõlva,
rahnränk oli süda ta sees.
Viru vannet andma ei kõlba
Linnamäele üksainuke mees.

On vähemalt kolme vaja,
kelle meel on nii vaeva all,
et veel kord üle halli aja
seista hallika taeva all –

ja vanduda: mina suudan!
Ja lausuda: mina pean!
Ja tõotada: mina muudan!
Ja peaasi – ma tean, ma tean!

Üks poiss kõnnib Rakveret mööda,
kuumad tõotusesõnad suus.
Kas teab rahvas, kes kõnnib tast mööda –
iga päev viru vanne on uus.

    Tagasi üles