Mõdriku vana küla Põhjalikud andmed vanast Mõdriku külast on kogunud Helgi Pundi, kes on kirja pannud oma isa Hugo Lepiku mälestused, aga ka Peeter Uustalu poolt Tartu Ajalooarhiivist saadud teated.
Pärast Põhjasõda toodi Lõhaverest Mõdriku ja Rägavere mõisa arvukalt moonakaid, kokku 259 hinge. Need olid Lepiku, Lehova, Tiitso, Mardi, Kereme, Putko, Udu ja paljude teiste tänaste perede esivanemad. Mõdriku moonakate asupaigaks sai jõeorg. Kui pärisorjus kaotati ja talud hiljem päriseks osteti, tekkis Mõdriku vana küla. Siin Sooservas, nagu rahvas paika nimetas, oli reas 13 talu: Jõe-Kalda, Suure-Joa, Väike-Joa, Suurekivi, Kalda, Kalmu, Tõnise, Reinu, Kaasiku, Lepiku, Kodasoo, Madirahva, Peetri. Tänaseks on paljud elupaigad kadunud, õnneks on ka mitmeid väga korras kodusid, nagu Madirahva (Pundid), Peetri (Toomelid), Lepiku (Lehovad).
Eesti Vabariigi algusaastatel oli külas kolm poodi: Mukteni pood, Puu pood, kust sai osta väga häid komme (Tilk piima, Külmataat, Piilupart, Kange-Jaak), ning viinapood. Külas oli tuuleveski ja kaks vesiveskit, otse koolimaja vastas asus pritsikuur. Aastast 1929 tegutses perekond Suursoo juhtimisel koorejaam.
Üheks ettevõtlikumaks pereks olid Lehovad, kellel oli hõberebaste kasvandus, saekaater, kaks autot, seinal telefon nagu mõisas.
Peetri-Madirahva heinamaaga piirnev vesiveski kuulus Tiitsodele. Vana peremees-mölder Tõnu Tiitso mõrvati punaste poolt Palermos 1919.aastal. Selle pere pojad Karl, Richard, August ja Martin alustasid õpinguid Mõdriku külakoolis, neist kõigist said haritud mehed, ka veskite omanikud.