Noor Eesti: kired ja kirjaread

Lavastaja Jaanus Rohumaa loodab noorele Eestile, kes on ka keerulistel aegadel valmis härjal sarvist haarama ja midagi suurt tegema. Nende kanda on meie suurim rahvuslik rikkus - kirjanduslooming.

FOTO: Meelis Meilbaum

Jaanus Rohumaa toob noore Eesti jõududega Rakvere rahvaaias lavale “Noor Eesti”, kus sünnib Siuru ning tulevased klassikud lahendavad isiklikke elu- ja hingeprobleeme.

Miks tulevad noored eestlased kokku Rakvere rahvaaia tiigi äärde?
Tegevus toimub vee ääres, see on näidendisse sisse kirjutatud. Mõte sai tegelikult alguse paarkümmend aastat tagasi. Käisin teatrikoolis ja olin Pühajärvel suvitamas. Sõitsin paadiga ringi ja sattusin järve teises otsas tallu, kus Siuru oli kunagi suvitanud. Taluomanikud rääkisid mulle seda ja sain aru, et siurulased olidki reaalsed inimesed, kes siin kunagi ringi liikusid.
Kuna õppisin kirjandusklassis, siis olid need nimed mulle väga tuttavad. Selles kunagises pildis on vesi, sellepärast on veekogu lähedus oluline.

Kuidas oleks õige: kas räägime “Noor-Eestist” või “Noorest Eestist”?
Me räägime noorest Eestist, sellest loomingulisest jõust, mis mingi aja tagant siin jälle uuesti süttib, vaatamata rasketele aegadele või sellele, et tuntakse, et ei saa praegu hästi hakkama või pole sobiv aeg loominguks. Siis kuidagi imelisel kombel tekib jälle grupp inimesi, kes võtavad härjal sarvist ja teevad midagi suurt, millest me hiljem aastakümneid räägime.
Üks neid nähtusi oli kindlasti Noor-Eesti liikumine, mis tegutses 1905. aasta kandis ja mille loosungit me kõik peast teame: “Saagem eurooplasteks, jäägem eestlasteks!”
Meie näidendi tegevus toimub hoopis 1917. aastal, mil üks seltskond noori kirjandusinimesi otsutab taastada kunagise Noor-Eesti. Mis sellest välja tuleb, on hoopis uuem ja uhkem asi.

Kuidas valisite tegijad?
Tahtsin seekord tuua teatrit tegema uusi noori tegijaid. Õnneliku kokkusattumuse tõttu oli Rakvere teatrisse maandunud üks seltskond noori näitlejaid lisaks heale ja sissetöötanud põhitrupile. Kaasasin protsessi ka noored dramaturgid, kes on oma kirjutamistee alguses, samuti noored kunstnikud, noore helilooja ja noore moekunstniku, et vaadata, missugune on nende reaktsioon sellele materjalile, mida nemad selles materjalis näevad ja üles leiavad.
Praeguse seisuga võin öelda, et see otsus oli õige.

Nii et nemad ongi sisuliselt noor Eesti.
Just nimelt, nemad ongi noor Eesti. Meie õnn, et nad olemas on, et nad teevad. Ega selleks ei pea aastatelt väga noor olema – mõni inimene on vaatamata kõrgele elueale hingelt väga noor ja valmis uute asjadega kaasa tulema.
Lavastuses on ka erinevad generatsioonid esindatud. Hannes Kaljujärv, suurepärane näitleja, üks meie läbi aegade põnevamaid meesnäitlejaid on liitunud meiega ja mängib lavastuses Ants Laikmaad, kes tol ajal oli juba tunnustatud ja väljapaistev kunstnik, mingis mõttes juba klassik, aga jaksas mässata küll. Tema on küll meie fantaasia, otseselt tal Siuruga pistmist niipalju ei olnud, kui meie loos on.

Miks just Hannes Kaljujärv?
Laikmaa peab olema väljapaistev isiksus, et ta noortega siin uhkelt suhestuks. Hannese sobivus oli kohe selge.

Kas ta oli paugupealt nõus?
Oli küll. Loodan, et ta ei kahetse.

Lavastuse plakatil on sulg-naine või naissulg. Kas sellest võib välja lugeda prantslaslikku tõdemust, et iga asja tagant tuleb otsida naist?
Absoluutselt! Siuru puhul mängis naine väga olulist rolli. Üks selle näidendi teema on emantsipatsioon ja naise positsioon ühiskonnas: mis on lubatud ja mis lubamatu ühiskondlike normide järgi. Ka nende piiride avardamine leidis toona aset – Underi esikkogu luuletused olid oma aja kohta skandaalsed.
Praegu räägime temast kui klassikust, aga tookord aeti väikekodanlus täiesti tagajalgele ja kõige vihasemad olid just meeskriitikud. Tuleb imetleda julgust, et ta seda tegi. Tema ümber olid muidugi sõbrad, kes teda toetasid.

Kas luule päästab maailma?
Arvan, et luule on see, mis võib aidata inimesel leida enda jaoks oluliste asjade osas mingi sõnastus. See võib pakkuda puhast rõõmu, meelerahu ja naudingut. Luule on individuaalne. Kui rääkida maailma päästmisest, tuleks kõigepealt küsida, kelle käest või mille käest seda maailma päästa.

Inimese enda käest muidugi.
Inimene on ju ka see, kes luuletab. Leian, et luule ja hea kirjandus tervikuna on meie rahvuslik aare, mis parandab meie elukvaliteeti. Kui räägime rikkusest, siis lisaks põlevkivile ja puhtale loodusele on meil tegelikult ka meie kultuuripärand olemas. Sellel on üks hea omadus: kui põlevkivi saab maa seest ühel hetkel otsa, siis loomingut tuleb hoopis juurde. Pigem suurendame seda rikkust, see on väga hea investeering.

Aeg tundub praegu pragmaatiline ja küüniline, ka rahvuslikkus ja luule pole praegu just kuum teema.
Sellepärast me seda teemegi. Me räägime revolutsioonist, aga revolutsioon ei pea olema alati millegi lõhkumine, see võiks olla pigem millegi uue ehitamine.
Kui räägime Siurust, siis nende revolutsioonilisus seisneski selles, et kui kõik ümberringi lõhkusid, siis nemad hoopis ehitasid. Kui parajasti ühiskondlikud olud olid väga segased ja tasakaalust väljas, Euroopas käis kõige verisem sõda, mida inimkond oli sinnamaani näinud, siis nende vastuseks oli hoopis ilu ja luule. See oli see, mis nende meelest tollel hetkel vajalik oli, millega oli oluline tegeleda.
Meie õnn, et nad otsustasid tookord need kogud välja anda. Võime nende puhul rääkida plahvatusest kultuuris. Neid luulekogusid teame siiani ja tsiteerime neid luuletusi ka sada aastat hiljem. Olgu see julgustuseks kõikidele nendele, kes mõtlevad, et vaatamata oludele võiks loominguga tegeleda ja ilu luua.


Et need, kellel on luuletus taskus, võiksid selle välja võtta.
Eestis on endiselt väga palju häid luuletajaid. Igal aastal avaldatakse sadakond uut luulekogu. See on meie kultuuris esiletõstmist väärt.
Aga see tükk ei räägi ainult luuletamisest, vaid sellest, et nad on noored inimesed, oma kirgedega. Sel suveõhtul lahendatakse ära ka mitmed eraelulised küsimused, vaieldakse ja saab nalja. Nii nagu inimesed ikka, ainult kunstnikud on võib-olla keskmiset tundlikumad, seetõttu natuke tormakamad või kirglikumad. Siin on ka inimeste teineteiseleidmise lood sees.

Olete öelnud, et teid huvitab, kuhu oleme 20 vabaduseaasta jooksul loojatena jõudnud.
Minu jaoks oli see laiem teema: kuhu haritlaskond ennast 20 aasta jooksul positsioneerinud on, kas nende hääl või mõjukus ühiskonnas on piisav ja kuidas nad ennast tunnevad.
Kui räägime ühiskonnast, antud juhul Eesti ühiskonnast, siis siin on mingi eliit, kes peaks sõnastama mingid eesmärgid ja kellel oleks mingi visioon tulevikuks. Nõukogude võimu ajal meil ei olnud majanduslikku ega poliitilist eliiti sõltumatu seltskonnana, seda rolli täitis selgelt haritlaskond.
Arvan, et 20 aasta jooksul on otsustajate ja visionääride hulka tulnud meie oma kodumaine majandusseltskond ja rahaeliit, mis on väga tervitatav ja tore. Teiselt poolt peaksid loomeinimesed endalt küsima, kas neil on pilte tulevikuks või mil viisil nemad ühiskonna ellu panustaksid. Materiaalsed eesmärgid on alati väga lühiajalised ja need on ka väga kergelt haavatavad. Üks globaalne majanduskriis võib kõik meie toredad plaanid uppi lüüa, seetõttu meil peaks olema ka oma vaimne plaan, kuhu areneda ja kuhu jõuda.

Kuidas Eestis selle vaimse plaaniga praegu on?
Meil on endiselt meie haritlased olemas, nad teevad ja toimetavad. Tajun viimastel aastatel just võimalust seda teha kodanikeühenduste ja vabasektori kaudu.
See ei puuduta küll otseselt näidendi temaatikat, aga minu meelest on olulised just erakapitali ja ettevõtjate ning kultuuritegijate omavaheline tihedam läbikäimine. Kultuuri toetamine, metseenlus, sponsorlus on Eestis praegu haletsusväärses olukorras. Mõistetavalt - enne on vaja enda asjad üles ehitada, siis saab midagi laiali jaotama hakata. Selles suunas on palju arenguruumi. Loomeinimesed ise peavad oma tegemisi selgitama ja ise julged olema, et leida võimalusi ja teha koostööd, et selle kaudu tekiks laiem kandepind.

Mida tahaksite öelda “Noore Eesti” vaatajatele?
Kui materjali hakkasime kokku panema,  oli eesmärgiks näidata ühte ilusamat päeva Eesti ajaloos.
Kuna etendused algavad hilja, siis pange soojalt riidesse ja võtke sääserohtu kaasa. Sääsed trügivad kangesti meie truppi ja tahavad ka näidendis osaleda, aga neid on raske koolitada.

Tagasi üles