Suhtelood:Kahe vastutus ühe kanda

Foto: Liis Treimann/Postimees

Sügava puudega laps perekonnas pole mitte ainult valus mure, ennastsalgav pühendumus ja ränk vastutus, vaid ka abielu proovikivi.

 Kõrgendatud tähelepanu vajava järeltulija kõrvalt napib abielupooltel teineteise jaoks aega ning ebakõlad ja möödaelamised on varmad tulema. Eriti veel juhul, kui lisandub kurb tõsiasi, et isa oma haiget last häbeneb.

Urmet saabus maailma enam kui kaks kuud ettenähtust varem, kaaludes 1600 grammi. Et lapsel oli raske kesknärvisüsteemi kahjustus, millega kaasuvad ravile allumatu lihaste spastilisus ja tahtetud liigutused, sundis see tohtreid arvama, et vanematel oleks targem beebist loobuda.
“Selle diagnoosiga oli raske harjuda, see lõi jalad alt,” ütleb Urmeti ema Kärt. “Mis aga puutub tohtrite soovitusse, siis ei vajanud me mõtlemisaega. Vaatasime mehega teineteisele otsa ja raputasime pead. Oma oodatud poega ei suutnud me ära anda.”

Et elu võttis enneolematu ja ehmatava pöörde, seda Kärt ei salga. “Meie peres kasvas kolmeaastane tütar Marlena, kes hakkas ennast tundma kõrvalejäetuna, sest kogu meie hool ja energia kulusid pisipoja peale. Õnnelik ja stabiilne pereelu oli segi löödud ning kõik tundus korraga nii habras ja mõranev.”
Mida aeg edasi, seda rohkem sugenes muret ja pingeid. Urmetile tehti mitu rasket operatsiooni nii Eestis kui ka Soomes, laps oli kuude viisi kipsis. “Urmetil korrigeeriti lülisammast ja jäsemete kõõluseid, lõikused andsid talle mingigi liikuvuse, ja kuigi ta ei hakka iialgi kõndima, saab ta vähemalt käsi kasutada,” selgitab Kärt.

Igas päevas oli midagi, mis andis lootust, ent samas keelas selle täitumist, ööd seevastu lubasid unustada nii mõndagi asjust, mis päeval olid aset leidnud. Elus vaheldusid hirm ja kergendus. “Õnneks oli mu ema tollal juba pensionär, ta sõitis teisest Eesti otsast meie juurde, et hoida Marlenat siis, kui olin pojaga haiglas või rehabilitatsioonikeskuses. Abikaasa Paap töötas kaugsõiduautojuhina, ta viibis nädalate kaupa kodust eemal,” meenutab Kärt katsumuste ja kannatuste kõrgajajärku. Ja unenägusid, milles Urmet lillede keskel jooksis, ning ärkamisi reaalsusse, valudes vaevleva poja hädakisa peale.

“Ajal, mil mees oli kodus, võtsime varem alati midagi põnevat ette – käisime väljas söömas, ujulas või etendustel, pärast Urmeti sündi aga eelistas Paap kodus istuda. Ühel päeval, kui Kärt soovis segamatult pesu pesta ja õunakooki küpsetada, palus ta, et abikaasa viiks lapsed jalutuskäigule. “Kuhu ma selle värdjaga lähen, kõik vahivad!” kohmas Paap, silmitsedes kärus istuvat väikemeest varjamatu vastikustundega. Nüüd oli see siis välja öeldud ja nii Paap kui ka Kärt teadsid, et neid sõnu ei saa enam tagasi võtta ega õigete ja paremate vastu vahetada. Esimese hooga ei osanud Kärt silpigi vastata, võib-olla ka seetõttu, et vaikus, mis maad võttis, oli piisavalt kõnekas. Pilguke aega hiljem suutis naine sosistada: “Kuidas sa küll ... oma lapse kohta. Ehk soovisid oma südames siiski, et oleksime andnud ta puuetega laste kodusse?” Mees vaikis, ja seda on rahvatarkus samastanud nõusolekuga.

Et Kärt ei saanud haige poja kõrvalt tööl käia, läks perel ka majanduslikult raskeks. Olid küll laste- ja invaliidsustoetus ning Paap teenis korralikult, aga tasumist nõudsid eluasemelaen ja autoliising ning Urmet vajas pidevalt abivahendeid kas siis pamperside, massaažilaua või ratastooli näol, samuti ravimeid. Kärt õppis ise poega masseerima, võimles temaga ja rõõmustas iga pisimagi edusammu üle, mida ta märkas või tahtis märgata. Pöördvõrdeliselt Urmeti arenemisega aga kaotasid sära tema vanemate vahelised suhted.
“Ma ootasin mehelt tuge, ent ei saanud seda,” ei varja Kärt pettumust. “Samas püüdsin teda mingil moel mõista. Urmetit oli vaja öösiti pöörata ja potitada, ta magas halvasti ja ärkas iga natukese aja tagant. Hetked, mil sain abikaasa kaisus suigatada või temaga armastust jagada, olid otsekui varastatud, täis närvilisust ja valmisolekut, et kohe-kohe võib laps hakata kisa tõstma. Tean paare, keda ühine mure on sidunud, meid aga ähvardas see lahutada. Kodu oli mu mehele korraga kitsaks jäänud, ta ei tahtnud ja näis, et pidas kogunisti alandavaks mahutada ennast puudega lapse kõrvale elama.”

Urmet oli viiene, kui Paap teatas, et armastab teist naist ja läheb koos temaga jäädavalt Soome. Kärdi pärisosaks jäi võitlus. Toimetulekuga. Mahajäetustundest toitu saava valuga. Tütre koolimuredega. Poja haigusega. Treppide, uste ja liftidega, mis ehitatud tervete, mitte ratastooliinimeste jaoks. Bürokraatlike ametnikega. Väsimusega. Algava depressiooniga. Kahtlusega, et otsus ise poega hooldada oli vale. Ja kahetsusega, mis sellele kahtlusele kohemaid järgnes.
Mõne korra käis Paap lapsi vaatamas, siis lakkasid ka külaskäigud ja nende asemele eksisid harvad, huvitud ja kiretud telefonikõned. Elatusraha mees siiski maksis, olles ülekannetega pedantselt regulaarne. “Seda, mida ma neil aastail tundsin ja läbi elasin, pole võimalik sõnadesse panna. Olin elav laip, kes, kord käima lükatud, otsekui inertsist võitles ja kannatas,” vaatab Kärt minevikku. “Ühel hetkel, kui Urmet mind oma moondunud käekestega kallistas, tundsin, et olen elus ja et ma s u u d a n, olen t u g e v!”

Varsti saab Urmet kuusteist. Arstide kinnitus, et ta ei hakka mitte kunagi kõnelema, ei pidanud paika. Viie ja poole aastaselt ütles poiss esimesed sõnad, tänaseks oskab ta peale eneseväljenduse nii mõndagi – kirjutab, loeb, arvutab kahekümne piires, tunneb kella ja aastaaegu ning teab mõnede lindude-lillede nimetusi. Ja joonistab, eelkõige oma hinge.
“Ma tahan nii väga, et Urmetil oleks isa, kes tunneks oma poja üle uhkust,” asetab Kärt lauale pildi, mis kujutab õnneigatsust raske puudega nooruki silme läbi vaadatuna – tossava korstnaga maja, puu, ribake aeda ja neli inimfiguuri: kaks suurt ja kaks väiksemat, üksteisel käest kinni hoidmas.
“Kas erineb see igatsus terve lapse omast?” küsib Kärt. Puudutab pildil eraldi igat värvi ja lisab: “Marlena pole suutnud isale andestada ning keeldub temaga suhtlemast. Ta on sirgumas naiseks ja peab lubamatuks, et kahele mõeldud vastutus veeretatakse ühe, nõrgema õlule. Minul puudub õigus keelitada teda minemast oma südame vastu. Eks aeg annab arutust.”
Paap pole kordagi avaldanud kahetsust, et pere kogu selle abituses ja haavatavuses maha jättis. Küllap ta on liiga isekas, et ennast süüdi tunda.