Eesti 22aastasele iseseisvusele tegi Vene võim suvel 1940 kiire lõpu. Tegelikult oli meie riigimeestel sõltumatu otsustamisvõimalus kadunud oktoobris 1939, kui valitsusele esitati ultimatiivne nõue Eesti pinnale Punaarmee baaside saamiseks.
Rakveres küüditati 51 peret
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellega pandi siin alus seadusetuse, vägivalla, valede ja võltsingute ajastule. Pärast baasideleppe sõlmimist kuulasid Eesti riigimehed, kõrv kikkis, iga vastaspoole soovi ja pigistasid silma kinni igale sealpoolsele lepingurikkumisele, et mitte anda põhjust neid endid lepperikkumises süüdistada. Mindi valitsuse vahetamiseni. Üleliia isamaalik ja selgelt kommunismivaenulik Eenpalu asendati tagasihoidlikuma Uluotsaga.
Suurenevad nõuded
Venelaste nõuded aga suurenesid pidevalt. Ikka jälle oli neile vaja uusi kohti soomusväeosade, laevastiku ja lennuväe paigutamiseks. Kokkulepitud jalaväe piirarvust ei peetud juba alguses kinni. Julmim oli Soome linnade pommitamine Punaarmeele baasideks võetud Eesti lennuväljadelt. Selles oli tähtis koht ka Kuusikule rajatud lennuväljal, kust sooritati Soome rannikule üle 200 õhkutõusmisega pommituslennu.
Ometi oli sellestki vähe, kuni juunis 1940 süüdistati Eesti valitsust suutmatuses kinni pidada Tallinna sadamasse tulnud vigastatud Poola allveelaeva Oržel ja nõuti uue valitsuse moodustamist. Nii palju oli siis jäänud lubadusest jätta sekkumata Eesti riigi siseasjusse. Muidugi oli ajend otsitud. Lätis ja Leedus polnud ühtki Poola allveelaeva, kuid sealgi nõudsid venelased seadusliku valitsuse tagasiastumist.
21. juunil lavastati Nõukogude saatkonnast saadud juhendi järgi Eestis riigipööre ja pandi ametisse Varese varivalitsus. Kiires korras korraldati riigikogu valimised vene reeglite kohaselt, st lausvõltsimisega. Järgnes kummaline lugu: rahvas, kes oli kangelasliku sõjaga võidelnud endale iseseisvuse ja loonud riigi, kus elanike elatustase oli kaugelt kõrgem kui poolnälgival Venemaal, saatis saadikud Moskvasse paluma, et Eesti võetaks taas sellesse hädaorgu.
Nii kadus Eesti riik maakaardilt ka formaalselt. Tee täielikule seadusetusele ja vägivallale oligi avatud. Ja kui seadus ei kehti, asendab seda miski muu, kas või võimumehe isiklik sümpaatia süüdistatava suhtes.
Nüüd järgnes üks pettus teisele. Kui mitmesse Eesti raudteejaama toodi juuni alguses 1941 Venemaalt trellitatud akendega loomavagunid, mille mõlemas otsas kahekordsed lavatsid ja põrandast läbi plekktoru, ei pööratud sellele erilist tähelepanu. Kui mõni uudishimulik raudteelane siiski püüdis võimumeestelt teada saada, milleks sellised sõidukid vajalikud, vastati, et nendega hakatakse mitmelt poolt sõjaväebaaside väljaehitamiseks siia toodud venelasi koju tagasi viima. Tegelikult polnud seal mingeid baasiehitajaid. Neisse vaguneisse pandi 14. juuni esimestel tundidel Eesti kodudest kinnivõetud inimesed. Rakvere 51 perest saadi kätte 183 inimest. Viimastest lahutati sealsamas 50 perekonnapead ja paigutati omaette vagunisse.
Mehed toimetati Vorošilovgradi oblastis asuvasse Starobelskisse. Ent küüditatud olid alles teel, kui üks suli oli vilistanud teise suliga sõlmitud vastastikuse abistamise paktile ja sakslased tungisid Venemaale kallale. Kohtamata tõsisemat vastupanu, jõudsid nad kiiresti edasi. Tekkis oht, et Starobelsk satub koos vangidega sakslaste kätte. Vangid laaditi taas vaguneisse ja toimetati nüüd Uurali taha Sverdlovski oblasti sunnitöölaagreisse, kus pandi metsatööle.
Järgmise aasta alguseks, kui alustati ülekuulamistega, oli neist suur osa juba surnud kurnatusse ja haigustesse. Kokku suri sealseis ebainimlikes tingimusis Rakverest kinni võetud poolsajast perepeast 22. Lisaks nõudis vangide ülekuulaja, NKVD uurija Idel Jakobson 19 vangile kõrgeimat karistust, mis ka täide viidi. Ainult üheksa perekonnapead pääses laagrist elavana.
Sellist kohta ei saa nimetada teisiti kui hävituslaagriks ja Jakobsoni julmaks mõrvariks, kes pookis täiesti süütutele inimestele külge mingid okupatsioonivõimu paragrahvid, mille alusel nõudis neile surmanuhtlust.
Kinnivõtmisega, mis oli iseenesest õigusvastane kuritegu, jäigi küüditatu õigusetusse seisundisse ja võimumehed võisid temaga teha, mida tahtsid.
Kui küüditatu 15 aasta pärast vabastati, kehtis tema kohta elukoha valiku piirang. Sageli oli keelatud üldse ENSV piiresse elama asuda.
Näljasurmad
Küüdiööl Rakveres kinni võetud pereliikmed toimetati Tomski oblasti Vasjugani rajooni küladesse, kus 25 küüditatut suri nälga. Neist viletsaimast viletsaim oli nähtavasti Vesjoloje küla, mis oli oma nime nagu pilkeks saanud. Sinna viidud kolmeteistkümnest perest tuli matta kaheksa nälga surnud pereliiget Siberi mulda.
Vasjugani rajoon oma 25 000 ruutkilomeetriga oli suurem kui pool Eestit, ent elanikke enne küüditatute saabumist vaevalt tuhat. Kogu asustus oli koondunud Vasjugani jõe äärseisse küladesse. Eemal oli taiga ja suurelt osalt soo. Taigas olid mõned väikekülad, kus elas veel põlisrahvast – hante.
Rakverlaste lood
Rakverest küüditati Helmi Malla, kellelt juba varem oli võetud Rägaveres asunud talukoht. Ta vahistati 14. juuni ööl Rakveres ja viidi koos meestega Sverdlovski oblasti hävituslaagrisse. Siin nõudis uurija talle kui naiskodukaitse aktivistile ja Kotkaristi kavalerile surmanuhtlust. Helmi Malla lastigi Sverdlovski oblastis maha 20. aprillil 1942. Neli päeva hiljem hukati samas tema abikaasa August Malla. Orbunud kuueaastane Rein pandi lastekodusse.
Linnavalitsuse ametnik Alfred Ojandule mõisteti surmanuhtlus selle eest, et ta oli Eesti sõjaväe eruohvitser, Valgetähe kavaler ja isamaaliitlane. Kaasa Milda ja kolmeaastane poeg Olev surid Vesjolojes 1942. aastal nälga.
Kohtuametnik Artur Kalvistet karistati, sest ta oli aktiivse kaitseliitlasena pälvinud Kotkaristi ja Valgetähe. Ta suri laagris eeluurimise ajal detsembris 1941. Kaasa Leida suri Vasjugani rajoonis Vesjoloje külas 14. juulil 1942 nälga. Kolm päeva hiljem kustus samas nende 11aastase tütre Hella ja nädala pärast ka neljaaastase poja Ardo eluküünal. Selles perest polnud enam kedagi kodumaale naasmas.
Ka kaupmees Leonid Ardla ei pidanud laagris üle viie kuu vastu. Tema süüks oli Venemaa kodusõjas valgete poolel võitlemine. Valgekaartlastest emigrandid olid esimesed, kelle maa uued peremehed kinni võtsid ja enamasti ka hukkasid. Tervelt 20 aastat olid nende vastu sõdinud ja piiri taha pääsenud valgekaartlased käeulatusest eemal olnud. Nüüd oli kättemaks seda magusam. Vesjolojes suri 3. märtsil 1942 ka Leonidi kaasa Julia.
Mitu Rakvere meest võeti küüdiööl kinni perekonnast ainsana. Kaitseliidus osalemise pärast arreteeritud raamatupidaja Vodemar Kuldvere suri eeluurimisel novembris 1941. Karl Sulberg suri laagris juunis 1943. Kaitseliitlasele Fjodor Orbi süüle lisas kaalu see, et ta oli olnud konstaabel. Talle mõisteti kümme aastat, kuid ta suri laagris juba septembris 1943. Kohtutäitur Ulrich Sammelselg ja kooliõpetaja, noorkotkaste juht Hans Linsi surid mõlemad laagris augustis 1941.
Ekslikult on raamatus “Küüditamine Eestist Venemaale 1941 & 1940-1953” (2001) küüditatute nimistusse kantud poliitilise politsei agent Heinrich Linde. Linde arreteeriti Rakveres juba märtsi alguses 1941, talle mõisteti hävituslaagris surmanuhtlus, mis viidi täide juunis 1942. Küll olid küüditatud tema Tallinnas elanud kaasa Armilde ja tütar Ene-Mai. Viimane suri Kirovi oblasti küüdiasulas oma kaheaastaseks saamise päeval.
Advokaat Elmar Lehtmetsa süü seisnes selles, et oli kaitseliitlane ja isamaaliitlane, ent erilise kaalu andis süükoormale asjaolu, et ta oli ka riigikogu liige ja ajalehetoimetaja. Ta hukati hävituslaagris augustis 1942. Kaasa Anna küüditati Vasjugani rajooni Maiski külla, kust vabanes 1957. Neljaaastane Tiit ja kümneaastane Tiia olid pääsenud küüditamisest ja pagenud sügisel 1944 läände. Tiit leidis endale uue kodu Ameerikas, Tiia Austraalias. Annal õnnestus pärast aastaid kestnud visa taotlust asuda elama Austraaliasse tütre juurde. Seal kirjutas ta koos väimehe Douglas Hoile’iga raamatu, milles kirjeldab elu Siberi külas Maiskis.
Ingliskeelne “Sentence: Siberia” (“Karistus: Siber”) on mahukaim mälestusteraamat juuniküüditamisest. Kui enne oli ilmunud mitu raamatut Tšainski rajooni küüditatuilt ja kaks Krivošeino rajooni viiduilt, siis see oli esimene, mis viib meid põhja poole, Vasjugani soodesse, kus küüditatute elamistingimused olid raskemad kui üheski teises küüdirajoonis.
Anna on seda, mis Vene võim meie rahvaga siis tegi, nimetanud teiseks holokaustiks. Seda see ka oli, kui arvestada, et pooled kinnivõetuist jäidki Eestisse naasmata. Annal tuli sundpagenduses veeta 17 aastat. See oli viiendik tema elust. Ta viidi Siberisse 45aastase elujõudu täis keskealise naisena ja pääses sealt pea 62aastasena. Siiski ei suutnud 17 Siberisse jäetud aastat tublit naist murda. Eriti väärtuslik on Anna ingliskeelne teos, mis kannab sõnumit Vene võimu vägivallast ka kaugemale maailma.
Tänaseks on memuaare juuniküüditamisest ilmunud veel vene ja jaapani keeles.
Elmar Joosep, juuniküüditatu