Nooreestlased luulevaiksel ööl

Kirjanduslik õhtusöömaaeg Aadama talus. Vasakult Johannes Semper (Erni Kask), Friedebert Tuglas (Mait Joorits), Henrik Visnapuu (Peeter Rästas), August Gailit (Velvo Väli), Aadam (Tarvo Sõmer), Marie Under (Ülle Lichtfeldt), Ants Laikmaa (Hannes Kaljujärv), Emma/Elo (Maarika Mesipuu) ja Artur Adson (Lauri Kaldoja).

FOTO: Ott Kadarik

Luulevaiksel ööl, mille jooksul selgub, et nüüd on Tukla, Gee, Visna ja muidugi Marie Underi kord teha tormi kirjanduse ajaloos, juhtub Rakvere rahvaaia tiigi kaldal noorte eestlastega mõndagi. Lahvatab saunaleil, süüakse seent, juuakse õlut, tsiteeritakse luulet ja lastakse kirjanduse nimel isegi rusikad käiku.


Rakvere teatris sündinud “Noor Eesti” tüüpkond ajab kirgliselt kirjanduse- ja eluasja, aga mitte nõnda, nagu arvata või kombeks. Vähemasti mitte need tüübid, kes aja, loo ja saatuse tahtel ning autorkonna (Kairi Kruus, Eva Samolberg, Jan Rahman, Jaanus Rohumaa) kujutlus- ja kirjapiltide toel ning lavastaja tahtel on suvisesse tärkavasse öösse ilmutunud. Nemad igatsevad küll vana jätkata, aga teevad kogemata hoopis uue. Rühmituse.


Noorte dramaturgide ühisloomingus sündinud tekstis on vägagi eredaid sähvatusi, kuid nende vahele jääb paraku liiga palju hõredamaid paiku, kus dialoog muutub häälteks udus, hajub nii pinge kui ülesanne.


Aga miks ei võikski hõljuda just häälteudu järveks kehastunud tiigi kohal? Sest mis on luulegi muud kui kirjapilti vormistatud sisehääl, tähemärkidesse vormistatud tundepalang. Siuru, kelle sündi ja esimesi tiivalööke “Noor Eesti” jälgib, just sellest elab ja hingabki ning tegelased, kes saunaaurust tänasesse päeva kangastuvad, on loonud meie luule ja proosa tipptekste.


Sestap pole näidendikirjutajate töö olnud kergete killast, ent nad on selle ilusa eestinoorusliku uljusega lahendanud. Ainult lõppe on loole saanud natuke segadusseajavalt palju, ehkki viimast punkti paneval Ukul (Jan Lucas Videvik) on selge sümbolväärtus.
Jaanus Rohumaa lavastuses on keskne näitleja ning nood tõestavad mängurõõmuga karaktereid luues, et kirjanikud pole mingid kuivikud, vaid üks kirev, impulsiivne, väliselt kerge-, sisemiselt  raskemeelne kamp.


Seal lendleb ja tippab kergeil sammel Henrik Visnapuu (Peeter Rästas), heidab täpselt doseeritud sarkasminooli ta lahutamatu ja vastandlik sõber August Gailit (Velvo Väli) ning maadleb iseenda ja rühmituse loomisvaludega Johannes Semper (Erni Kask). Edevad ja enesekesksed, nagu kirjanikud ikka.
Ent sedapuhku on edevuse laadal tõsi taga. Luule tahab senisest sängist välja murda. “Cherchez la femme! – Otsige naist!” ütlevad prantslased. Ega eestlastelgi suurt teisiti ole, ainult et talupoeglikumas mõõdus.


Kusagil on keegi Marie Under, kelle värsid ajavad (kirja)meestel vere keema, kes sütitab nendegi loomejõu vulkaaniliselt purskama. Kohvritega koormatud Artur Adsoni (Lauri Kaldoja) saatel hõljubki Under (Ülle Lichtfeldt) kohale.


Lichtfeldti Marie on salapärane, kaunis ja kapseldunud. Pigem kujutluspilt kui inimene. Ehkki Underile on antud mõned kirglikud stseenid-suudlused ja tundepursked, on ta jäetud sisuliselt kõrvaltegelaseks. Kirjutajaile on piisanud tema kui nähtuse või fakti olemasolust, talle pole antud oma joont ega ülesannet. Olla lihtsalt olemas, kurta, et mees ei anna ikka lahutust, leppida Adsoni imetlusega ning öelda presidendiametile jah, on kuidagi kurvalt vähe. Vaid stseenides Hannes Kaljujärve Ants Laikmaaga lahvatab viivuks kirglik luuletaja-Under, muul ajal tuleb leppida Marie Hackeri kohaloluga. Küllap on see kirjutajate poolt taotluslik, kuid jääb mulje, et säravale näitlejannale ei ole antud väärilist ülesannet, vaid on kammitsetud ebamäärasusse.
Lauri Kaldoja Adsoni keskendumus oma Hingekesele ja paažilik teenistusvalmidus loovad pildi mehest, kes on sõna otseses mõttes valmis suudlema maad jumaldatud naise jalge all. Kontrast tema raamatupidajalikult täpse, kainelt mõtleva poolega on järsk, ent Lauri Kaldoja voolib neid pooli huumorimeelselt sidudes põneva isiksuse.

Friedebert Tuglas (Mait Joorits), euronomaad, eluvõõruse ja ülitegususe, loomise ja hindamise ainuline sulam, kes eesti kirjandusmaastikku täie jõuga künnab, äestab ja väetab ning õnnelikel hetkedel ka saaki koristab, jääb poeetidele omastest tundlemisiilidest näiliselt puutumatuks. Ta on kogu aeg justkui kusagil mujal.
“Nüüdsest olen ma Elo. Sinu Elo!” kuulutab taldrikuvurrkanne keerutav peretütar Emma (Marika Mesipuu). Ja nii see jääb. Friedeberdil pole muud kui jah öelda ning rahulolust särada, kui äsjaleitud teinepool kõneleb saja aasta pärast välja antavast Tuglase novelliauhinnast.

Tarvo Sõmeri Aadam esindab poeediküllases maailmas stoilist rahumeelsust. Tema viited kaugetele rännakutele ning ajaülesed lausumised on teadmuslikud, kuid Aadama sügavamast kontekstist libiseb lavastus vaikselt üle. Aadam, kelle talus ja varjatud suunamisel kirjarahva suveelu käib, jääb troonile. Ehkki see näikse hoopis saunaleilist sündinud ehk Mariest Underiks saanud luulejumalannale vääriline paik.
Niiditõmbaja ja käimalükkaja rolli kannab “Noores Eestis” elukogenult elulustlik Ants Laikmaa. Hannes Kaljujärve meisterlikud sööstud ja varjutõmbumised on ooper või ballett omaette, lavastus- ja kontekstitundlikud. Kaljujärve sarm ja tarm, vabadus ja rõõm hoiavad lavastuse selgroogu paigas.

See on üks lustiv seltskond seal Aadama talus. Ja mõtlev seltskond. Ning seda mängitakse rõõmsalt vabakäeliste pintslilöökidega. Kaunilt ja stiilselt rõivastatud (Britt Samoson) seltskond naudib suve ja iseennast. Vaid püssimehed (Margus Grosnõi ja Valdeko Korkma) tagavad paraja episoodilise ehmatuse, kuid seegi suubub asjalikku sõbralikkusse. Niisugune imeline idüllist laetud aeg.
Ühte kaunimat õhtut eesti kirjanduse ajaloos raamistab hästi Uku Kristjan Küttise, Ott Kadariku ja Mihkel Tüüri loodud kujundus. Lipp lipi peal nurklik ruum, mida mängitavad maastik, valgused ja leiliaur, on tundlikult muutlik, loob meeleolusid ja kujundeid ning on laudade kerge karususe ja värvidemängu koostoimes kaunis ja üdini loo-olemuslik. Vaid stseenid, mis mängiti madalal murukamaral, jäid vastastiivas istuvale publikule kohati kuuldemänguliseks.

Õhtul, kus lendleb sõnu ja ideid, murrab endale tantsiskledes teed värske, rohkem või vähem skandaalne ja piirenihutav eesti kirjandus, kogub luuletused parve ehk kogudesse, et lennata Eesti ellu ja “kui laps end homme uuel päeval anda”. Et tulla ja muuta ning saada kord klassikuiks.
Veel ei tea need rõõmsad noored inimesed, et Siurut jagub napilt kolmeks aastaks, et mõnekümne aasta pärast pageb suur osa meie silme all sündinud jumalaist uppuvalt laevalt, et luuletada (t)ohutus kauguses sellest, kui valus on kodumaatus.
Hea, et ei tea. Muidu jääksid jumalad ehk sündimata.

• Noor “Eesti. Jumalate sünd kahes osas.
• Idee ja lavastus Jaanus Rohumaa.
• Tekst Kairi Kruus, Jan Rahman, Eva Samolberg ja Jaanus Rohumaa.
• Dramaturgia Siret Paju.
• Esietendus Rakvere teatris /Rakvere rahvaaias 10. juunil 2011.

Tagasi üles