Lääne-Virumaale toob Võidutule neljanda põlve relvakandja

Tänavuse võidutule tooja Alo Karuse jaoks on võidupüha tähtis päev, mille üle võime tõeliselt uhked olla. Foto: Ly Menov

Homme annab Tartus presidendi süüdatud võidutule Lääne-Viru maavanemale üle 36aastane neljanda põlve relvakandja kaitseliitlane Alo Karus, kelle sõnul on võidutule toomine au ja heas mõttes ka koorem.

Tänavu peetakse võidupüha pa­raad ja maakaitsepäev hariduspealinnas Tartus. Paraadiga soo­vib kaitseliit väärtustada ees­kätt sõjalist haridust. Ka võidutule toojaid valiti malevates sel­lest lähtuvalt.

Lääne-Virumaale võidutule tooja seersant Alo Karus on viru­maalane, kes on panustanud ko­dumaa hüvanguks kaitseliidus li­gi 11 aastat. Reamehe ja las­ku­ri­na oma karjääri alustanud kait­se­liitlane on nüüdseks läbinud noo­rem- ja vanemallohvitseri kursused kaitseliidu koolis.

Seersant Karus on neljanda põl­ve relvakandja: tema isa Ain Ka­rus on erukapten, vanaisa EW vanemallohvitseri auastmes üleajateenija ning tuletooja vanavanaisa võitles Esimeses maa­il­masõjas tsaariarmees.

“Eks esivanemad andsid gee­nid. Näinud olen ainult oma isa ja muidugi on ta mulle eeskujuks,” rääkis tuletooja oma isast, kes ehitas pärast taasiseseisvumist üles Lääne-Virumaa rii­gikaitseosakonna ning oli selle juht aastail 1991-2000, kuni erruminekuni.

Samas peab Karus märkimis­väärseks eeskujuks oma üksuse üle­mat nooremleitnant Sven Neu­dorfi. “Sven on loomu­pä­ra­ne juht, tänu temale oli mul algu­sest peale selge, et kait­se­lii­tu astumine oli õige valik. Tänu tema­le meie üksus eksisteerib ja areneb,” tunnustas Viru maleva esin­dusüksuse võitlusgrupi jaoülem Karus oma ülemat.

Praegu teenib seersant Karus jaoülema ametikohal Viru ma­leva võitlusgrupis, peale vanemallohvitseri praktika läbimist antakse talle nooremveebli auaste ja ta hakkab täitma sama üksuse rühmavanema ülesandeid.

Kaitseliidu kool on tuletooja­le peale taktikaliste ja erialaste os­kuste andnud uusi tutvusi, emotsioone ja juhtimisoskust, mi­da tööalaselt kasutada. Alo Ka­rus on infotehnoloogia haridusega ja tegeleb Lääne-Virumaa ettevõttes IT-juhina.

Tuletooja leiab, et kui inime­ne kogu aeg hullupööra pürgib kus­kile, siis laseb elust mõnu tund­mise endast mööda. “Minu siht on, et mul poleks kunagi va­ja rakendada seda, mida ma kait­seliidus sõjalise poole pealt õpin,” kinnitas ta. “Ma ei taha sõ­da, ja et sõja võimalust vähen­dada, on Eestil heidutuseks vaja väga palju hästi väljaõppinud võitlejaid, suurt ja tugevat kaitseliitu, veel suuremat reservarmeed muidugi ka,” on ta veendunud.

Võidutuletõrviku Virumaale kandja tunneb uhkust, ent ta on tagasihoidlik. “Jah, see on au, seda juhtub ehk üks kord elus,” ütles Karus. “Kindlasti on uh­ke tunne ja tore, et juhatus mind nii tunnustas, aga mulle ei meeldiks sellest suurt numbrit teha,” lisas ta.

Kaitseliitu astus seersandi au­astmes Karus aastal 2000, kui­gi mõte liitumisest oli juba am­mu. “Hobiks seda ei nimetaks, elustiiliks ka mitte. See on pi­gem staatus, nagu mees, isa, eest­lane või midagi taolist,” selgitas ta. Tema eesmärk oli sel vii­sil anda panus oma maa kaitse heaks.

Juhuse tahtel astus Aloga sa­mal ajal kaitseliitu hulk täiseali­si ja omavahel tuttavaid mehi, kes olid juba pikemat aega liitu­mis­mõtet veeretanud ja üksteise­ga kokku leppimata selle sammu ette võtsid. “Sellest pundist moodustus hiljem võitlusgrupi esi­mene jagu, seltskonda kuulus ka Jako (Jako Karuks – toim.),” rääkis Karus. Jako Karuks hukkus 2007. aastal San­gi­ni Orus, Helmandi provintsis, ta sai surma raketirünnakus. Võitlusgrupp mälestab igal aastal võidupühal oma kaasvõitlejat.

“Tuletoomine on ikka au ja koo­rem, mitte halvas mõttes,” üt­les Karus. “Lisaks kõigele posi­tiiv­sele on võitlusgrupi ja paljude teiste jaoks sel kuupäeval veel üks tähendus - pärast Jako Ka­ruksi hukkumist 23. juunil ne­li aastat tagasi kuuluvad nüüd sel­lesse päeva ka hetked teda mee­nutades,” selgitas Karus.

Seersant Karuse jaoks on või­dupüha tähtis päev, mil koos aus­tada esiisasid, kes Vabadussõ­jas meie eest võitlesid. Lisaks peab ta oluliseks noortes isamaa­lisuse kasvatamist ja võidupüha on tema arvates hea aeg lastega Vabadussõjast ja rahvuslusest rääkida.

“Väheste tähtpäevade, mille üle võime tõesti uhked olla, tä­histamine on noortes isamaali­suse kasvatamisel oluline,” rõhutas Karus. “Eriti hea, et võidu­püha saab tähistada koos meie rah­va ühe olulisema püha – lee­do­päevaga,” lisas ta.

Kahe poja, kaheksaaastase Uko ja viieaastase Atsi isa räägib oma lastega nii Vabadussõjast, Sinimägedest kui küüditamisest. “Ka Untsakate sõdurilau­lu­de plaadid on autos, mille järgi koos laulame,” lausus ta.

Võidutule tooja jaoks on Ees­ti suurust ja rahvaarvu vaadates sel­ge, et oma maa kaitses­se peab pa­nustama iga inimene, kes sellest hoolib. “Minu arvates on kait­seliit hea koht selle panuse and­miseks. Üksnes NATO abile loot­mine on vastutustundetu,” kin­nitas veendunult Alo Karus, kel­le kauaaegne unis­tus oli kõrgusekartusest hoolima­ta sooritada langevarjuhüpe.

Esimene sellekohane õppus toi­mus Jõgeva malevas. “Esime­ne, mida õppeklassi astudes nägime, oli karkudega mees, kes üt­les, tere, mina olen teie instruktor, mnjah,” meenutas Alo, kes selle loo kirjutamise hetkeks oli teinud 124 hüpet ja artikli trükkimineku ajaks võib-olla nii mõnegi veel. Neist umbes 45 ümmarguse ehk dessantvarju­ga.

“Üheksa aasta kohta on see hü­pete arv tegelikult väike, mõni hüppab ühe suvega palju roh­kem,” sõnas Karus tagasihoidlikult, kuigi on täitnud kaitseväe lan­gevarjuri esimese järgu ja va­ba­langeja järgunõuded. “Tiib- ehk sportvarjuga täitsin sel aastal B-kategooria nõuded ehk siis sain õpilase staatusest välja,” märkis Karus.

Karus peab langevarjuhüppeid adrenaliinisõltuvuseks. “Vabalangemises ei ole võimalik argimuredele mõelda, seal on ainult praegune hetk,” kirjeldas ta. Hoolimata sellest, et lennuki­ga tõustes käib vahel peast mõte läbi, milleks ta seda teeb, on ta juba uksel olles 100% keskendunud hüppele.

Karus meenutas Janek Taurami mõttekäiku. “Hirm on ikka ja peabki olema. Kui see täiesti ära kaob, on aeg en­dale mingi uus hobi leida,” õpetas algkursusel Karust kipsis jalaga instruktor.

Võidupüha paraadile Tartus­se ruttab Karus otse rahvusvahelistelt sõjaväe langevarjurite meistrivõistlustelt Jõgeva- ja Järvamaal.