Juhtkiri: Lippudeta lipupäevad

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Võidupüha ja jaanipäev on lipupühad, nende vahel ei pea lippu isegi ööseks maha võtma. Küll on ilus näha trikoloore lehvimas kõrgete mastide otsas talude juures või rahvusvärvides lipurivi linnatänavatel.


Eesti lipu seadus sätestab, et iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvumispäeval heisatakse Eesti lipp elu-, äri- ja büroohoonetel. Lipupäevadel on kõikidel riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel kohustus heisata Eesti lipp. Ühtsustunde väljendamiseks võivad lipu heisata ka kõik teised.

Ometi olid väga paljud mastid tühjad ja majad seisid pidupäeval nukralt lippudeta. Näiteks Rakvere kesklinnas viitasid pidupäevale vaid mullakuhja otsas sesivad mastid, kus uhked trikoloorid lehvisid. Äri- ja ühiskondlikud hooned olid aga lippudeta, sealhulgas näiteks SEB panga maja ja turuhoone. Ka Laada tänav oli lipuvaba, sellisel riigiasutusel nagu maksu- ja tolliamet pole ukse kõrval isegi kohta, kuhu lipp paigutada.


On arusaadav, et paljud inimesed sõitsid mitmeks päevaks maale, kuid keegi saaks ikka tulla ja lipu välja panna. Tegemist pole ju nõukaajaga, mil punalipp protestiks üles panemata jäeti. Nüüd on meil juba ammu oma riik ja oma valitsus, mida võidupäev ka meelde tuletas. Aga kas lipu heiskamata jätmine näitab selles pettumist? Pigem väljendab see hoolimatust oma riigi ja rahva suhtes.

Trahvidega keegi kindlasti rahvustunnet ei kasvata, küll aga seaduskuulekust. Aga äkki tuleks siiski järgmisel korral teha reid ja vähemasti seaduse vastu eksivatele asutustele trahv määrata.
Mis aga tooks linnakodanike majadele lipud tagasi? Ilmselt poleks tõesti mõttekas inimesi trahvima hakata, sest lipu väljapanek peaks olema ikkagi sisetunde küsimus. Aga lipu heiskamine võiks muutuda lihtsalt nii iseenesestmõistetavaks rahvustunde väljenduseks, et selle kombe eiramine võiks kutsuda esile naabrite ja teiste kaaskodanike kõõrdpilgud.

Tagasi üles