Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/07/05/658126t1he694.jpg)
Noored eestlased, Siuru loojad on Rakvere rahvaaias lihast ja verest inimesed, mitte tolmused klassikud ega naeruväärsed karikatuurid.
Rakvere teatri suvelavastuse “Noor Eesti” noored autorid, Drakadeemiast võrsunud kirjutajate kolmik Kairi Kruus, Jan Rahman, Eva Samolberg ühes kogenuma lavastaja Jaanus Rohumaa ja dramaturg Siret Pajuga on mööda triivinud nii liigse kuiva pieteeditunde karist kui ka pidurdamatu fantaasia ohust, mis teatritegijaid ikka luuramas, kui suuri loojaid teatrikeeles elustatakse. Kas möödatriivimise taga on tark arvestus või pole suudetud kirjanduslikuma ja teatraalsema lähenemise vahel ühest valikut teha?
Tekst ja lavastus kulgevad hoogsalt. Tundub, et peljatakse publiku tähelepanu hajumist vabas õhus, püütakse teda veiderdamise, kiirete reageeringute ja sirgeks aetavate mõttekurvidega lõa otsas hoida. Unustatakse pauside mõjuväli, just hingamisruum aitaks mõtteil paremini esile tõusta.
Pole neil noortel eestlastel kuigivõrd mahti madistada loomepiinadega. Looming, olgu ta piinlik või suurejooneline, sünnib kärmelt, inspiratsioonipalangud vallutavad sädelevate noorloojate hingi, novellid ja värsid valguvad paberile justkui möödaminnes. Asja sest espriist, kui suur suvi väljas, mätas haljas ja pulli saab!
Selline lähenemine kirjandusrühmituse Siuru asutajatele on ju igati vastuvõetav. Karnevalilembeseid siurulasi kehastades sünnib elusaid rolle. Ometi sunnivad end “Noores Eestis” tähelepanelikumalt jälgima need, kel võimalus selgemini nähtavaks mängida loojate siseilm.
Artur Adson kirjutab oma “Siuru-raamatus” (1949) Friedebert Tuglasest: “Tuglas oli kogu oma nooruse ja tollal juba hea osa mehe-east veetnud lugedes, pühendanud enese täielikult kirjandusele ja teda võinuks austada isegi nimetusega: kirjanduse preester. Nii harrastas ta kirjandust ja esteetikat.”
Just sellist pühendunut mängib ka Mait Joorits. Kergelt kenitlev, lennukate loomehoogudega eluvõõras Tuglas on “Noore Eesti” võrratumaid tegelasi. Jooritsa Tukla sisetempo vastandub teiste rahmeldamisele, üha tundub ta maisest puutumatuna viibivat vaid suurvaimule tabatavais kõrguseis, laskub maa peale kirjasõnu süües ja järvesilma silmitsedes.
Artur Adson märgib “Siuru-raamatus” Johannes Semperi kohta: “See mees oli meie seast kõige kinnisem, kes oma sisimat ei ilmutanud, ainult harukorril reetis ta end.” Erni Kask sobitub Semperi rolli nõtkelt, on teistest siurulastest iseseisvam ja isepäisem, rahutu fanaatikupilguga loojahing. Semperit liigutab sõna, iseäranis iseenda kirjutatud sõnadest kantuna sooritab ta ootamatuid poeedipiruette. Ja kui ta siis harukorril oma sisimat ilmutab, saab tulem ettearvamatu: Emma (Maarika Mesipuu) kätt paludes osutub Semper afektiivseks traagikuks.
Adson Ants Laikmaast, ikka sealsamas: “Ants Laikmaa oleks pidanud sündima rikkas perekonnas, sest ta armastas laia joont ja sattus seetõttu sageli konfliktidesse – kõigepealt iseendaga.” Laikmaa, keda kehastab Hannes Kaljujärv, on lavastuse müstilisim kuju. See mees mõistab tajuda nii olnut kui tulevat, innustab noori eestlasi mitmevärvilise kardinalina suurtele tegudele. Oma laia joonega on ta nii igavesti kirglik armastaja kui aus saunamees, (murde)keelemõnu maitsev sõnasepp, kunstnik ja eluaegne “ilo”-otsija niikuinii.
Kaljujärv mängib lahutamatu absurditaju ja improvisatsioonivalmis mängulustiga orgaaniliseks ja veenvaks kõik hüperkiired kohandumised, hüplikud üleminekud ühest žanrist teise, konfliktid iseendagagi.
Ja Marie Under, poetess par excellence. Ülle Lichtfeldti Under on uhke, aga meeleline; hullutab mehi nii uutmoodi poeesia kui kauni välimusega, särab luulemaastikel, elus ja saunalaval. Ning säilitab sädemeid ja stroofe pildudes jaheda väärikuse. Ta on justkui aristokraatlik Pipi Pikksukk, kes ürgnaiselike värsside ja kõrgelennuliste monoloogidega tõestab ka August Gailiti (Velvo Väli) mõõtu paadunud skeptikutele naisinimese õigust luulet luua. Või vähemalt sunnib nad vastuväited maha vaikima.
Mis sai 20 aastat pärast Siuru ja Eesti vabariigi sündi, seda me teame. (Sestap ongi punavagun laval veidi liiga trafaretne, kuigi – “Noore Eesti” jõudmine Rakvere rahvaaeda sel suvel, mil möödub 70 aastat juuniküüditamisest ja 20 aastat Eesti taasiseseisvumisest, tundub kummaliselt tähendusrikas.)
Mis saab 20 aastat pärast Eesti riigi uuestisündi, on meie teha. Siurulaste säravaid (kirja)tähti isamaa suveöö taevalaotusest otsides saab see vastutus ja rõõm selgemini tajutavaks.
Quo vadis...?