Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/07/05/658136t1h5131.jpg)
Ehtsad indiaanlased Mona Polacca ja Tony Redhouse on külas Eestis ning tutvustavad oma rahva iidseid kombeid ja muusikat. Eelmisel nädalal käisid nad indiaanitarkusi jagamas Põlula piisonifarmi töötajatele, läbi tehti higitelgitseremoonia.
Piisonifarmi peremees Hillar Pulk ütles, et ettevõtmise eesmärk oli pakkuda inimestele uudne kogemus ja personali tasapisi ka välja õpetada. “Esimene indiaanilaager toimub meil juba selle nädala neljapäevast pühapäevani ja on mõeldud kõigile huvilistele,” rääkis ta ja lisas, et juhendajateks on indiaanlased Ameerika ühendriikidest.
Hillar Pulk avaldas lootust, et mõned piisonifarmi töötajaist saavad nii põhjaliku väljaõppe, et hakkavad tulevikus ise indiaanilaagreid korraldama.
Indiaanlaste kombeid ja rituaale õpetavad hopi ja havasupai hõimu kuuluv Mona Polacca ning pärismaalasest ameerika muusik Tony Redhouse.
“Külalised õnnestus Eestisse meelitada piisonite abiga, need on ju väga põlisameerikapärased,” rääkis Pulk naljatlevalt ja lisas,
et sai indiaanlastega tuttavaks vendade Urbide kaudu. Nemad omakorda kohtusid Polacca ja Redhouse’iga, osaledes Ameerikas ühel indiaanlaste tseremoonial.
“Kohtusime Suure kanjoni teemalise ürituse raames,” selgitas Toomas Urb. “Ärimehed tahtsid hakata sealt uraani kaevandama. Kuna piirkond asetseb Colorado jõe läheduses, jääks uraani lekkimise korral praktiliselt kogu läänepoolne osa USAst puhta joogiveeta,” rõhutas Urb olukorra tõsidust ja lisas, et indiaanlased olid ettevõtmise vastu.
Enne tseremoonia algust oli vendadel Urbidel võimalus kohalikke julgustada.
“Rääkisime, kuidas Eestis taheti hakata fosforiiti kaevandama,” selgitas Toomas Urb. “Soovitasime, et kui küsitakse nende arvamust, öelgu kindel ei. Siis ei saa kaksipidi mõista,” täpsustas ta.
Colorado Suure kanjoni kaitsmise on oma südameasjaks võtnud ka Mona Polacca. “Kõige olulisemad on neli elementi – vesi, maa, tuli ja õhk – ning nendevaheline harmoonia. Me oleme loodusest sõltuvad ja meil tuleb seda kaitsta,” mõtetas ta oma tegevuse eesmärki.
“Indiaanlased ütlevad, et me teame, et mäe sees on kulda. Las ta olla. Ära solgi vett. Ära riku maad. Käitu nii, et ka seitsmel järeltuleval põlvkonnal oleks siin hea elada,” tõi Toomas Urb näite indiaanlaste mõtteviisist.
Mona Polacca on ka üks neist, kes kuulub rahvusvahelisse 13 põlisvanaema nõukogusse (International Council of 13 Indigenous Grandmothers). “Selle ühenduse kolmteist naist on pärit üle maailma erinevatest paikadest, nad on eri rahvusest ja erinevat nahavärvi. Me reisime mööda maailma ja viime läbi palvetseremooniaid,” tutvustas Polacca oma missiooni.
“Indiaani traditsiooni järgi naised ei domineeri, aga nad suudavad oma vaiksel moel protsessi mõjutada,” lisas Toomas Urb.
Indiaanlaste jaoks on looduse hoidmise kõrval oluline ka see, mis inimsüdames toimub. Arizonasest pärit Tony Redhouse ongi spetsialiseerunud sellele, et aidata inimesel leida sisemine tasakaal.
“Tuleb olla tänulik iga hetke eest. Iga hingetõmbe ja südamelöögi eest. Iga inimese eest, keda kohtad. Iga linnu eest, kes taevas lendab. Iga puu eest. Kõigel on oma eesmärk. Tuleb võtta aega ja seda kõike tähele panna. Siis me mõistame, et oleme osa sellest kõigest,” rääkis kõneleja, muusik ja joogaõpetaja Tony Redhouse.
Oma töös kasutab ta häält, tantsu, flööte ja trumme. “Kõigel, mida ma teen, on tähendus,” selgitas pikajuukseline indiaanlane.
“Minu tantsul, riietusesemete värvidel ja teistel detailidel. Kõik, mida ma kannan, esindab seda, kes ma olen ja mis on mulle oluline,” kõneles mees, kes on oma kätega valmistanud pühvlinahast trumme ja kirevaid indiaanirõivaid.
“Mu isa õpetas. Väiksena ma ei tahtnud vaikselt istuda ja kuulata. Aga nii õppisin kannatlikkust. Nüüd võin kaheksa tundi järjest keskendunult näputööd teha,” muheles ta.
“Eestlased on indiaanlastega geneetiliselt väga lähedased sugulased. Tegelikult me, eestlased, olemegi nagu Euroopa indiaanlased,” arutles Tarmo Urb ja lisas, et teatud sarnasusi võib märgata isegi indiaani ja soome-ugri keelte vahel.
Põhjus, miks eestlased peaksid olema huvitatud indiaanlaste kommetest, on mehe arvates väga lihtne. “Eestlastel on iidsed juured ja meil tuleb kõigest taaselustada oma geneetiline mälu,” selgitas ta.
Ka higitelgi tseremoonia korraldamises näevad vennad Urbid muistsete eestlaste kommete jätkamist. Nii saun kui higitelk täidavad samasugust funktsiooni - inimene saab puhtaks.
“Pärast higisauna on värske ja puhas tunne. Oled nii füüsiliselt, vaimselt kui ka emotsionaalselt puhastunud. Higisaunas käimise teeb tseremooniaks see, kuidas me sinna läheme, seal sees oleme ja sealt välja tuleme,” selgitas Mona Polacca.
“Indiaanlastel on kõikide tseremooniate jaoks mingi põhjus. Seal saab teha palve mõne oma lähedase eest,” rääkis Toomas Urb. Küsimusele, miks indiaanlaste rituaalid talle südamelähedased on, vastab mees muhedalt: “Ju ma tahan ka paremaks inimeseks saada.”