Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/07/06/659250t1h9c5d.jpg)
Nagu teada, on uue liiklusseaduse kohaselt alla 16-aastastele lastele jalgrattaga sõites kinnirihmatud jalgrattakiivri kandmine kohustuslik. Selleks et vähendada peavigastuste tekkimist.
Siit aga näide elust enesest. Peagi teismeikka jõudev laps läheb rattateele sõitma.
Lapsevanem märkab minekuvalmis last ja pärib: “Miks sul kiivrit peas ei ole?” Laps teatab, et ei taha kiivrit kanda.
“Aga seaduse järgi on see kohustuslik,” jätkab vanem. “Seal on kirjas, et kiivri kandmine on kohustuslik,” väidab laps. “Ja kannangi. See on mul kotis kaasas,” selgitab ta omapoolset tõlgendusvõimalust.
Ehkki kiivri kandmine on muutunud liikluspildis üha tavapärasemaks, siis stereotüüpselt kannavad seda ikkagi väikesed lapsed ja profiratturid. Neil on ju suurem tõenäosus õnnetusse sattuda. Aga end suureks ja iseseisvaks pidav laps samastub pigem tavalise täiskasvanuga. Tema võetakse eeskujuks.