Antonio Muñoz Molina “Talv Lissabonis”
Armastuse tuhande näo seas on üks, mil pole rõõmuvirvetki, seal kirmendab vaid kaeblikku igatsust, lakkamatut ootust, isegi allaandmissoovi. Aga õige armastus alla ei anna.
Kaemus: uppumissurm kui unistus
/nginx/o/2017/05/17/6673605t1h16c8.jpg)
14. juuli 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta võtab appi mingid nähtamatud instrumendid ja laseb armastajal püsida ka lootusetuse küüsis uskujana. Õige sageli juhtub, et tema pingutus küünlaid ei vääri. Nõnda on ta justkui piinariist, mis teeb haiget, sunnib ja survestab, aga õnn ei ilmuta mingit tahtmist end näidata.
Seesugust armastust kujutab nüansirohkelt, nõnda detailselt, et lugeja võib ta ees laiuvasse tundemerre uppuda – aga see uppumissurm on nii meeldiv –, hispaanlane Antonio Muñoz Molina romaanis “Talv Lissabonis”. Teos, mida on nimetatud ka jam session’i rütmis põnevikuks, valmis juba aastal 1987, ja see paneb imestama: kus olid tõlkijad seni? Ometi on see Muńoz Molina kõige tõlgitum romaan ning toonud kirjanikule preemiaid ja hulga tähelepanu.
Jam session on väljend, millega tähistatakse muusikute ühist etteastet (jämmimist?), kus domineerib improvisatsioon: iga muusik esitab võimalikult ette valmistamata ja kohapeal kombineerides oma soolo. Kui järele mõelda, siis oli see, kes võrdluse välja käis, päris leidlik. Aeg-ajalt astub teistest õige märkamatult ettepoole mõni tegelane, kellele suunatakse prožektori valgusvihk. Ansambli keskel püsib pianist Santiago Biralbo. Mängib ta ses loos siis klaverit, joob, põgeneb või õpetab nunnakoolis muusikat, püünelt ta ei lahku. Teised kaovad ajuti lava taha, ilmuvad jälle ning soleerivad taas.
Ja muusika on katkematu. Muusikal on loos auväärne koht, õigupoolest poleks selleta lugugi. See viib armastajad kokku, aga rebib ka lahku.
Põnevik on raamat vaid mõnel leheküljel. See on hoopis armastuslugu, meeleheitlik lugu armastusest, mis saabus eikuskilt, kehastus piinariistaks ega näidanud mingit soovi lahkuda. Ja ma ei tea, võibolla ootas kusagil silmapiiri taga kannatlikult ka õnn.