Tulevane galerii vormib piirjooni

Mõttetalgulised kujundasid paaritunnise aruteluga üsna selge visiooni galeriist. Vasakult Ülo Sarapuu, Aarne Mäe, Inna Grünfeldt, Eerika Vahtra, Kadi Herkül ja Mare Haab (mõlemad Euroopa Parlamendi Infobüroost), Riina Rillo, Teet Suur, Jaanika Verlin, Priit Verlin. Ees istuvad Rakvere Galeriid aastaid tegusalt ja entusiastlikult vedanud Riho Hütt ja Raivo Riim.

FOTO: Heili Nõgene

Virumaa Teataja korraldatud arutelul “Missugust galeriid Rakvere vajab?” kerkisid kujutlustest ja ideedest tulevase kunstihoone konkreetsed kontuurid.


Osalejad:
Rakvere linnapea Andres Jaadla, Rakvere linnakunstnik Eerika Vahtra, MTÜ Rakvere Galerii eestvedajad Riho Hütt ja Raivo Riim, kunstnikud Teet Suur, Riina Rillo, Ülo Sarapuu, Jaanika Verlin ja Priit Verlin. Arutelu juhtis Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäe.


Andres Jaadla:
Galerii on ühe linna jaoks väga oluline. On hea meel, et galerii on olemas. Aga kindlasti tahaks midagi paremat ja midagi teistsugust. Linna poole pöördutakse alati küsimusega, missugune see vorm peaks olema, aga on ka küsimus, missugune sisu peaks olema.

Galerii on olnud üks linna prioriteete läbi aastate. Oleme püüdnud erinevatesse projektidesse galeriid sisse kirjutada. Üks mõte oli raamatukogu juurdeehitisena, et tekiks oma sünergia, arutasime teemat KITi klubiga seoses, galerii oli sisse kirjutatud Arvo Pärdi muusikamaja projekti.

Meil on Tallinnas Kumu näol olemas väga tõsine kujutava kunsti keskus ja neil ei ole ruume seda kunsti üle Eesti piisavalt eksponeerida. Väike-Kumu sobiks väga hästi Rakvere kultuurilise üldpildiga.
Linna eelarvest on viimase kolme aastaga peaaegu 30 miljonit krooni maha tõmmatud ja on selge, et oma rahast linn galeriid ehitada ei jõua. Siin on perspektiiv Euroopa struktuurivahenditele. Aga ei ole sellist meedet, kust saaks küsida raha otse galerii jaoks.

Rakveres on võimekus galeriid pidada, on olemas piisav kunstnike plejaad ning tahe huvitavat kunsti sisse tuua.

Täna on linna toetus selline, et galerii saab püsikulud kaetud, galeristid panustavad oma isiklikku aega vabatahtlikult, nad ei pea vähemasti peale maksma.


Riho Hütt:
Galerii on olnud alati kuhugi projektidesse juurde kirjutatud, aga galerii võiks olla täitsa iseseisev, et see ei oleks mingi teise hoone ripats.

Galerii pole lihtsalt pildipanemise koht, see on suhtlemisvahend ja sõnumi edasikandja, kunstnike ühendamispunkt. Meil Rakveres on olemas kunstnikud, on olemas publik, keda oleme kümme aastat kasvatanud.

Me ei saa praegu nüüdiskunsti siia tuua, sest meil pole selleks ruumi, hoiu- ega turvatingimusi. Mööblit ja skulptuuri praeguse 79 ruutmeetri peal eksponeerida pole võimalik.


Raivo Riim:
Nõuetele vastavad ruumid saavad tulla nõnda, nagu tegi Soomes Lapua: kui sealt pärit jurist soovis pärandada oma kunstikollektsiooni Lapuale tingimusel, et see saaks vääriliselt eksponeeritud, läks sealne linnapea Ateneumi küsima, kuidas teha oma linna kunstimuuseum. Nad tegid kunstisaali, kus on loodud kõik vajalikud tingimused kunsti eksponeerimiseks.

Oleme väge täis linn, meil on teater ja spordihoone, aga galerii on alati teiste mõtete ripats, ikka väike-väike-väike ...

Kui Jakob Liiv läks ajalukku sellega, et ehitas Rakverre teatri, siis nüüd on Andres Jaadlal võimalik minna ajalukku Rakvere galerii ehitajana.


Riina Rillo:
Arvan, et galerii peaks kindlasti tegema mitme saaliga. Mina kui ettevõtja arvan, et võiks mõelda pisut ka kunsti müümisele. Kunstnikud vajavad müügituge.

Esialgu saaks ehk galerii hajutada linna peale, teha koosööd firmadega, kus on eksponeerimispindu.


Eerika Vahtra:
Galeriil on vaja oma maja, mitte mõne teise hoonega kokku ehitatud pinda, kus peab näituse vaatamiseks ronima kuhugi kolmandale korrusele. Galerii võiks olla väliselt lihtne, tagasihoidlik.


Ülo Sarapuu:
Me võime teha siia sada suurt kunstihalli – sellest ei muutu mitte midagi. Ei hakata paremat kunsti tegema. Olen Euroopa läbi käinud: igal tänaval on mingi galerii, aga mida sa sinna sisse minnes näed - kaltsukubusid. Neil on moodne kunst.

Uhke hoone on tore, aga see, mis seinte peale pannakse, jääb ikka samaks. Kumust saab tuua samasuguseid vuhvleid.

Ega mingisugune Liisi Rakverest ei hakka sellepärast paremini maalima, kui tal on meeletu suur galerii. Minge Pariisi, Amsterdami, Brüsselisse – täpselt sama lugu. Suured hooned, aga mida seal näidatakse ... Nagu öeldakse: ärge pidage iialgi kunstiks seda, millega võib hakkama saada igaüks meist.


Riho Hütt:
See on just nii, nagu suhtumine on. Meil on tõsised kunstnikud ja tõsised tegijad olemas. Meil on umbes 30 aktiivset kunstnikku, kes esinevad näitustel. Ei ole mitte midagi vaja häbeneda. See on meie kohalik kunst. Külastajad mujalt tahavad just seda kohalikku kunsti näha.

Rakveres on kunsti eksponeeritud juba ammusest ajast – Neff, Vihvelin, Raud. Kui konkreetne inimene läks ära või väsis vedamast, siis kadus ka galerii.

Galerii tegevuse kaudu, näituste kaudu on siin ennast leidnud, siit tõusnud ja edasi läinud palju kunstnikke. Seda võib uhkusega öelda.

Praegu külastab iga näitust 600-800 inimest, linnapäevadel käis aga ühe päevaga 400 inimest. Külastatavus on olemas, vajadus ka. Palju käib näitustel koole, klasside kaupa, tihti kutsutakse neile näitusest rääkima.

Ei tohi unustada, et kunst on suhtlemise vorm, kus pole keelebarjääri. Külaline saab kunsti kaudu väga palju infot.


Teet Suur:
Mul oli hiljuti huvitav kogemus MoKSi ehk siis Mooste kunsti- ja sotsiaalpraktika keskusega, mis on töötanud juba kümme aastat. Kogu Euroopas on levinud külalisateljeed, kuhu teise maa kunstnik tuleb ja kus töötab paar kuud. Tal on ruumid ja tingimused, et seal luua ja teha näitus. Sel kombel võiks galerii tekitada kõrgtasemel kunsti kohalolu. Lääne tipud elavdaksid ka meie inimeste mõtte- ja kunstielu, tooks sisse uut infot.

Moostes on Euroopa rahaga korda tehtud mõisakompleksis palju asju. 700ruutmeetrisel mõisavalitsejamajal on kaks korrust, seal on kolm stuudiot ja suuremad ruumid. Korraldatakse rahvusvahelisi land art’i sümpoosione ja sotsiaalpraktikat, mis tähendab kohaspetsiifilisust – materjaliks küla ise ja kohalikud inimesed. Tänu sellele ei piirdu asi üksnes ruumiga, kus pildid seinal. Üks kunstnik ehitas liivast alevi ja kohalikud inimesed võisid avaldada soovi, mida ja kuhu nad tahaksid sinna juurde ehitada. Tehti igasuguseid ettepanekuid. Polnud nagu linnaplaneeringu aruteluga, kuhu inimesed enamasti lihtsalt ei lähe.

Rakveres oleks selliste asjade korraldamiseks piisavalt materjali ning see võimaldaks näha end teiste pilgu ja kunsti läbi.


Priit Verlin:
Galerii puhul on ilmselgelt tegemist poliitilise küsimusega. Objektid, kuhu galerii on planeeritud, pole raha saanud. Järelikult nii seda galeriid ei tule. On puhtalt poliitiline tahe, et linn leiaks raha, et meil oleks linnas üks 150ruutmeetrine objekt, mis jääb galeriiks.

Arvan, et linna on võimalik survestada suurusjärgus kolm kuni viis miljonit krooni. Jutt ei käi 50 ega 60 miljonist. Teha tänapäevane hoone, üks karp, ei läheks sugugi kalliks. Aga et see oleks galerii. Et ei oleks enam üüripinnal. Teeme väikse kindla kuluga asja. Oleme hoonega tagasihoidlikumad ja püüame raha sisusse suunata. Sisu üle tuleb pidada juba järgmine arutelu.

Oleks hea, kui oleks olemas eskiisprojekt, siis oleks võimalik selgitada, mis see maksab, ja hakata koguma raha. Vanasti saime teatri tehtud annetustega ...


Riho Hütt:
Galeriil on kohe välja pakkuda, milline see hoone olema peaks. Ruudukujuline ruum, ülal aknarida – oleks palju seinapinda, et normaalne päevavalgus toimiks, aga päike ei lõõmaks pilte kahjustavalt, ja oleks olemas näitusevalgustus. Asukoht oleks Pihlaka kohviku kõrval.

UNISTUSTE GALERII

Rakverre on vaja korralikku eraldi galeriid. Galerii peaks olema vähemalt 200 ruutmeetrit suur, seal peaksid olema turva- ja kliimaseadmed, mitu korrust ja saali püsiekspositsiooni ja vahetatavate näituste jaoks.

Galerii loomiseks on vaja poliitilist otsust ja raha. Taset on, kohalikku kunsti on. Mõelda võiks ühele suursponsorile, kes maksaks ülalpidamiskulu ja kelle nimi oleks galerii küljes suurelt ja soliidselt väljas – nagu Nokia kontserdimaja või A. Le Coq Arena.

Galeristid peaksid olema nii hästi tasustatud, et suudaksid käia kogu aeg samm ees, käia maailmas kunstimessidel, tuua maailmatasemel kunstnikke Rakverre.

Seal peaks olema külalisstuudiote süsteem, mis tooks Rakvere laiemalt pildile. Põhitegevuse kõrval võiks toimuda ka kunsti müük ning galerii kodulehel olla näha kohalike kunstnike tööde paremik.
Galerii peaks olema koht, kuhu tuua lapsi ekskursioonile, et neid harida, mis annaks kunstivallas A ja B kätte.

Galerii missioon oleks hoida oma juuri ja hoida oma mina kõrgel, suhelda keeles, millest saavad kõik aru.

Arutelu toetas/rahastas Euroopa Parlamendi infobüroo Eestis.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles