Vabrikutüdrukud lähevad lavale

Vabrikutüdrukud Natali Lohk, Marin Mägi, Ülle Lichtfeldt ja Ines Aru koonduvad Terje Pennie ümber. Küsimus, kas lasta end koondada või asuda võitlema, vajab vastust ja stseen vormistamist. Foto: Inna Grünfeldt

“See tuleb puhtalt naiste lugu. Mehed hakkavad siin ­maigutama, aga mind ei huvita!” ütleb lavastaja Eili Neuhaus ning lükkab Kukruse Polaarmõisa kõrvalhoone tohutu kõrged uksed otsustavalt lahti. “Vabrikutüdrukuid” ootab lavaproov.

Paksude kiviseinte vahelt õhkub jahedust. Seina ääres seisavad õmblusmasinad. Paigutame tulevaste vaatajate toole lava ette. Poolkaares on kõige parem, otsustab lavastaja. Proovi alguseni jääb pool tundi.

Universaaltehnik Peeter Pilv hakkab turnima, vedama, sättima, kõristama. Heli ja valguse nimel.

Eili Neuhaus kraamib kotist välja kaltsukatuurilt leitud T-särke ja ridiküle – kostüüme ja rekvisiite. “Leidsin mõned imetoredad asjad – täpselt sobivad nende tegelastega!” rõõmustab lavastaja.

Nagu õige pea selgub, annab Roosa Pantri Pubi särk väga täpse signaali Ines Aru Una olemusest, ning Ülle Lichtfeldt tunneb mustkuldses üle sõrmede vajuvate varrukatega ja sportlikku võidukust kuulutavas särgis Veera võitlusvaimu kasvavat.

Esialgu näitlejaid veel pole. Eili Neuhaus ütleb, et “Vabrikutüdrukud” on esimene lavastus, kus ta ei kõnele mehe ja naise armastusest, vaid sotsiaalsel teemal. Sest see teema puudutab valusalt. Iiri näidend, aga Eesti elu. Ta on rääkinud Kreenholmis töö kaotanud inimestega. Tal on hea meel, et lavastus toob Ida-Virusse killukese tööd – lavastuse juures saavad teenindajatena ja abilistena rakendust sealsed töötud.

Kohtla vallavanem Etti Kagarov saabub küsimusega, kas teatrirahval on midagi vaja. Vallavanema pühapäev kulubki proovi jälgides ning uurides, kas ja mis on veel lavastuse valmimiseks vaja teha,  tuua, muretseda, leida.

(“Etti on lihtsalt haruldane! Talle ainult nimeta ja kõik on hiljemalt järgmiseks hommikuks olemas,” kiidab Eili Neuhaus pärast proovi. Ja lisab, et see oli nõnda ka Ontika-lavastuse päevil.)

Näitlejad jõuavad. Ines Aru harjutab silmi hämarusega ning ajab need siis suureks. “Õnne soovime sul!” laulab näitetrupp talle kui hiljutisele sünnipäevalapsele, annab üle kaks torti ja fuksiaampli. “Me täname, me täname,” vastab Aru, puhkeb naerma ja õhkab: “Minu lemmiklilled!”

Aga torte, millest üks meelitavalt valge ja teine ahvatlevalt pruun, ei saa maitsta enne, kui proovi vaheajal. “Teen paar kannu kohvi!” ütleb Etti Kagarov ja kaob.

“Võtame kolmandast stseenist, kus tuleb Rohan,” lausub lavastaja ja vaatab Hannes Priki poole. “Homseks pidi tekst peas olema, eks ole,” mainib näitleja kavala paipoisinäoga. “Tänaseks! Eriti sinul!” läheb Neuhausil kulm kortsu.

Minek. Masinate taha. “Teeme kõigepealt jalad soojaks,” sõnab lavastaja ning õmblusmasinad hakkavad vurisema. Üks neist lonkab, teine tõrgub töötamast. See pole just kõrgema järgu tootmisettevõte, kus vabrikutüdrukud töötavad.

Ülle Lichtfeldti heast õmblusoskusest ja masinatundmisest ei piisa, et tööriista kuuletuma panna.

(Proovi vaheajaks on uus masin kohal ning tõrkuja vahetatakse välja. “See on mu ämma vana masin,” mainib Etti Kagarov. Ja särab – üks probleem näitlejatel jälle lahendatud!)

Lavastaja sätib muusikat, masinad vurisevad, Rohan astub tsehhi. “Tere daamid! Käed-jalad tööd täis,” hõikab ülemus üle muusika ja masinamüra. Dialoog. Uuesti. Proovitakse nii ja teisiti: kust kuhu Rohan kõnnib, miks ja kus peatub, miks ja kuidas kellegagi kõneleb ...

Terje Pennie Ellen läheb Rohaniga vastasseisu ja asub rünnakule. Vägev! “Praegu on see üsna terav, ma ei lootnud, et see nii teravaks läheb, nüüd peame selle pealt edasi minema,” juhatab lavastaja.

Järgmine stseen. Veel üks. “Kas lähme koju või mis me siin võitleme,” sähvab lavastaja.

Hetk vaikust. Proovis on surnud punkt. Näitlejad vahetavad pilke ning nende olekus on toetavat arusaamist: kohe läheb üle; lavastuse valmimine pole siidkindatöö, lavastaja peabki vahel natuke paukuma ka.

(“Kui ollakse nii head sõbrad ja tuttavad, siis on vahel päris raske ennast kehtestada. Peab natuke kurja häält tegema, et asi liiguks. Me ei tee siin ju mõnusat äraolemist, me teeme lavastust. Et pinged tekivad, on normaalne,” selgitab Eili Neuhaus hiljem koduteel mängureegleid.)

Näitlejatel on tekstiraamatud toeks kõrval – ikkagi alles esimene täistrupi-lavaproov.

“... ja vabastad mustlase oma ­hinges!” ütleb Marin Mägi Rebecca juba viienda intonatsiooniga. Natali Lohu Sonja jagab unistusi Rebeccaga ja koos lavastajaga otsitakse misanstseenile parimat lahendust. Kuidas peaks olema raamat? Kui suur ja kuidas väljendatud peaks olema Rebecca uudishimu?

Una ehk Ines Aru saabub nagu mahasurutud maruhoog, uudiste ja Elleni puudumisest paanikast plahvatamas. Jutt veereb Elleni keerulisele saatusele ning Una sõrmitseb närviliselt õmblusmasinat. Uuesti. Väga ehe paistab. “Lõuna hakkab läbi saama, kus nad on?” pärib Una.

Kui Ülle Lichtfeldti Veera ilmub koliseva kilekotiga, lähevad naised elevile, pinge kerib ja nalja saab katsetamistega üksjagu. Prooviõhkkond on hea kraadi peal ning asi liigub. Kui kõikuv peaks olema Veera samm, on Lichtfeldti sõnul “dela tehniki”, kraad timmitakse täpselt selliseks nagu lavastuse kontekst vajab.

(Võhiku pilgule paistab mõnigi stseen üsna hästi paigas, lavastaja meelest on ees veel ohkamisväärselt palju nokitsemist. Selle nimel kavatsetakse teha pikki proovipäevi ning ööbida edaspidi Kukrusel. Vallavanem on organiseerinud koha ja kušetid.)

Lõunapaus. Laval ja elus. Kohv, tort ja päikesepaiste.

Arutatakse, kui musta sõnumi tooja peab olema Rohan – kas plaanis on koondada üks naine või kogu tsehh. “Mina mõtlen, et kuna Una sellega välja tuleb, siis Rohan vaatab ülbelt, et mis see mutike nüüd siin seletab, ta on nii vana ja ...” sõnab Ines Aru.

“Hannese üleolev loidus on poos, kaitse, sisemiselt ta kardab – ta ei vaata teile isegi otsa,” lausub Ülle Lichtfeldt.

“Ega Veera muidu ei lärmaks, kui ta ei arvaks, et jääb tööta, tal on joodikust mees ja kaks last,” märgib Terje Pennie.

“Igaühe pea kohal on kirves. Kõik peavad seda hirmu endas kandma,” ütleb lavastaja.

Kell on veidi üle kolme. “Teeme algusest!” sõnab Eili Neuhaus. Tehakse. Sujub.

Kell on viis. “Aitäh! Homme teeme teise vaatuse,” ütleb lavastaja. “Ja siis hakkame nikerdama,” lisab Ülle Lichtfeldt. Teda ja Eili Neuhausi ootab õhtul Rakveres “Noor Eesti”.

Lavastus

• F. “McGuinness “Vabrikutüdrukud”.

• Lavastaja Eili Neuhaus.

• Kunstnik Reili Evart.

• Osades Ines Aru, Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk, Terje Pennie, Marin Mägi ja Hannes Prikk.

• “Vabrikutüdrukuid” mängitakse Kukruse mõisa kõrvalhoones 15.-24. juulini.