/nginx/o/2011/07/12/667976t1he11d.jpg)
Pealkirjaks olev küsimus torkas mulle pähe, vaadates väikest jalgratturit, arvatavasti seitsme-kaheksa-aastast, koos vanematega teel sõitmas. Lapsel kenasti kiiver peas, vanematel mitte.
Täiskasvanuid ei kohusta kiivrit kandma ka äsja jõustunud liiklusseadus. Sõidan iga päev autoga tööle ja koju ning seetõttu kohtun teel ka paljude jalgratturitega.
Mida rohkem suve poole, seda enam neid on. Sõiduaja lühendamiseks jagan neid mõttes rühmadesse. Laia pintsliga tõmmates on ühed tõsised sporditegijad ja teise rühma moodustavad niinimetatud ülejäänud.
Sportlastel on alati seljas vastav riietus ning kunagi ei puudu peast kiiver. Ülejäänud jaotan omakorda kiivriga ja kiivrita sõitjaiks. Kiivriga ratturitel on seljas sageli ka helkurvest, mis muudab nad hõlpsasti märgatavaks. Viimase rühma moodustavad ratturid, kelle ainsaks varustuseks on jalgratas.
1. juulist jõustus liiklusseadus, mis kohustab alla 16aastasi jalgratta või pisimopeediga sõitjaid kasutama jalgratturikiivrit.
Praegu sõidavad paljud lapsed siiski veel peakaitseta, mis sest, et ilma enam ei või. Kirjutama ajendas mind aga äsja nähtu.
Välimuse järgi umbes 10aastane poiss ukerdas autode vahel keset Rakvere linna – ratas viimase peal, aga puudu kiiver, rääkimata muudest enda kaitsmise vahenditest.
Tõestuseks, et kiivri kandmise kohustus pole pelgalt seaduse tegijate kapriis, toon näite tuttavast perest. Aastaid tagasi osteti perepojale uhke ratas. Koduhoovis sai laps sõitmise kenasti selgeks. Peres kehtis kokkulepe, et sõiduteele sõitma minna ei tohi. Sellest kokkuleppest peeti kinni.
Õnnetus aga ei hüüa tulles – kui hüüaks, teaks ennast ka kaitsta. Ratas takerdus koduhoovil madalasse rohupuhma ja poiss kukkus peaga vastu maast välja ulatuvat kivi. Tulemuseks oli kooma ja kaotatud õppeaasta. See elukooli õppetund oli väga julm.
Üheks odavamaks elukindlustuseks rattaga sõites on kindlasti kiiver, seda nii lastel kui täiskasvanutel. Kasutagem seda!