Rakvere muusik Bonzo rabeleb suvel metsikult, sest kontserte on päris palju. Kõigele lisaks on rollile “Kättemaksukontoris” järgnenud juba uus filmiroll.
BONZO: Eks ma natuke nagu valge neeger olen
17. juuli 2011, 08:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas suvi on, kas esinemisi ikka jätkub?
Suvi on hirmus töine, tegelikult on juba kolmas aasta järjest suvel metsik rabelemine. Üht-teist on juba olnud, aga nüüd alles õige töö hakkab. Kohe tuleb tuur koos Dagöga, siis on RMK kontserdid, kus koos Alari Piispeaga esitame esimese Eesti vabariigi aegseid laule, alates 9. augustist augusti lõpuni olen aga üksinda tuuril, selle graafik on nii tihe, et kahel päeval tuleb anda isegi kaks kontserti päevas. Pakkumisi tuli siit ja sealt ning oleks ju väga loll ära öelda.
Kuidas Dagöga kokku sattusite?
Lauri Saatpalu helistas mulle ja ütles, et Dagö on jälle koos, uus plaat väljas ja pärast kolmeaastast vaheaega ka tuur plaanis. Nad on viimased ringreisid ikka koos mõne bändiga teinud – Ultima Thulega olid koos, Singer Vingeriga.
Meie “Diip” meeldis Saatpalule väga, eks ta seepärast ilmselt meid Tõuniga kutsuski. Ühes telesaates teatas ta isegi, et “Diip” on üks viimase aja paremaid eesti rokiplaate. (Naerab.)
Koos rokkbändiga suurel laval ja suure auditooriumi ees on ikka uhke esineda. Eks meie käime sel tuuril välja rokilikuma osa oma viimase aja tegemistest, tiu-tiu eriti tegema ei hakka.
Ühine kontsert näeb välja nii, et Dagö alustab ja teeb oma seti lõpetuseks ühe meie loo, mille me siis oma bändiga üle võtame ja teeme oma portsu lugusid. Seejärel tuleb jälle Dagö ja lõpetuseks teeme kõik koos ühe Dagö loo ja ühe meie loo.
Mida teistel tuuridel esitate?
RMK kontserditel on põhiliselt 2008. aastal ilmunud isamaaliste laulude plaadi kava, millele lisanduvad mõned uuemad lood. Viimasel ajal olen kirjutanud laule põhiliselt loodusest, need sobivad sinna väga hästi.
Aga eks see isamaalaulude plaat on mulle ikka päris palju esinemisvõimalusi toonud ja loodetavasti toob ka edaspidi. Isamaalaule on ju veel, nendest saaks teisegi plaadi teha, aga ma arvan, et see võiks tulla siis, kui Eesti riik saab sajaaastaseks.
Üksinda ringi sõites on kava nimi “End otsides”, seal tuleb esitamisele läbilõige minu loomingust alates 2004. aastal ilmunud esimese plaadi lugudest kuni nende lauludeni, mida veel kusagil kuuldud pole. Mulle meeldib üksinda laval olla, nii tunnen ma end kõige turvalisemalt. Teen kõike nii, nagu endale parim tundub. Pille on mul palju, mis sest, et üksinda olen, nii et publiku jaoks peaksid need kontserdid olema üpris vaheldusrikkad. Tehnika on küll selline asi, millest minu mõistus üle ei käi, aga loodan, et saan kenasti hakkama.
Sel suvel on vist jälle nii, et Lääne-Virumaale tuuridega eriti asja ei ole.
Rakveres koos Dagöga oleme, üksinda annan ühe kontserdi Vihula mõisas, aga rohkem paraku mitte.
Kuidagi nii on see läinud, et ma ei mäletagi, millal sai viimati kodulinnas esinetud. Aga seda enam on mul hea meel, et saan Rakveres üles astuda sellise võimsa projekti raames.
Kevadel sai Bonzot näha teleekraanil “Kättemaksukontoris”. Kas see oli avalöök filmikarjäärile?
Ma olen Ain Prosale ülimalt tänulik, et ta mind sinna kutsus. See oli väga tore kogemus ja sellistest pakkumistest ei tahaks kuidagi ära öelda. Ja “Kättemaksukontor” on ainuke kodumaine seriaal, mida ma vaadata viitsin.
Aga eks üks asi viib teiseni – just olin nädala Tallinnas filmivõtetel. Tegemist oli ühe Balti meedia- ja filmikooli lõputööga, kus mul oli neegersaatana kandev roll. Nad olid ikka päris mustanahalist meest otsinud, aga ei leidnud, ja lõpuks oli kellelegi minu isik pähe turgatanud. Eks ma natuke nagu valge neeger olen vist. Kui omal ajal sai laevadel töötatud, siis juhtus päris sageli nii, et koridori peal tuli mõni must mees vastu, tõstis käe püsti ja hõikas: “You, brotha” (Hei, vennas - ingl k).
Uutest lugudest oli juttu, kas on ka uue plaadi tegemise plaan?
Praegu ei ole, selle aasta jätaks kindlasti vahele. Plaadi tegemine on seotud küllalt suure riskiga. Uut materjali on küll ja mõtteidki igasuguseid, aga nendest ei tahaks rääkida, sest Eesti on väike, ja kui mõnest asjast liiga vara lobiseda, võtab keegi kätte ja teeb selle ise enne ära.
Küll on sügisel stuudiosse minek, et plaadistada Rein Rannapi ja Indrek Hirve “Hingelinnud”. Kontserte andsime selle uhke teosega väga vähe, nii suur seltskond oli asja taga, et seda oli väga keeruline kokku saada. Aga teos on kindlasti väärt, et laiem ring inimesi sellest osa saaks kui ainult need, kes kolmel kontserdil käisid.
Võõraste lugude laulmine on vist päris keeruline.
Viimasel ajal ongi millegipärast nii, et pean väga palju võõraid lugusid laulma ja õppimist on olnud oi-oi kui palju. Sel nädalavahetusel lähen näiteks Munamäele, kus on mingi etendus. Alguses öeldi, et ma laulan seal oma Munamäe-laulu, aga nüüd selgus, et pean veel mitu võõrast laulu selgeks õppima.
Ma ei oska ära öelda ja siis näen õppimisega kurja vaeva. Aga loodetavasti tuleb see ükskord mingist otsast tagasi.