Urmas Lennuk provotseerib mõtlema

Noorem mees ehk Peeter Rästas (esiplaanil) mängib isa Andrest ja vanem mees Toomas Suuman poeg Indrekut. Põlvkondadevaheline konflikt on alati olemas, aga kõike, mis paistab, ei maksa uskuda. Foto: Meelis Meilbaum

Rakvere teater on küll hooaja lõpetanud, kuid teatrirahvas jõude ei ole. Osa möllab vabrikutüdrukutena Kukrusel, neli näitlejat teeb aga Vargamäel augustist Vanemuise draamajuhiks siirduva Urmas Lennuki käe all “Vargamäe voonakese” proove.

Vargamäel ootab teatrisõpra esimene üllatus juba etenduseplatsi otsides, sest lava on püsti pandud harjumatusse kohta – saunikute majade vahele.

Kaasa hakkavad mängima madalad hütid ja kohe kõrvale jääv mets, mis üle lava ja publiku kaardudes loob omalaadse amfiteatri efekti, nii et proovi ajal oli kõik ilusasti kuulda isegi siis, kui näitlejad häält tõstmata rääkisid.

Urmas Lennuk pajatas, et Vargamäele sattus ta omal ajal näidendeid kirjutama ja lavastama Albu vallavanema Kalju Kerts­miku eestvõttel. “Tema mõte oli ka see, et teha üks näidend Tammsaarest,” lausus Lennuk.

Paraku polnud kuulus kirjamees eriti seltsiv inimene ega pidanud ka päevikut, üksnes arveraamatuid. “Nii oli Tammsaarest väga raske midagi kirjutada ilma aru saamata, mida ta tegelikult võis mõelda,” sõnas “Vargamäe voonakese” autor.

Kuigi “Tõde ja õigus” on Lennuki sõnul eestlaste jaoks omamoodi baastekst, ei usu ta, et kirjandust saaks mingil moel mõõta. “See on pigem spordi küsimus, et kes hüppab kaugemale või jookseb kiiremini; on natuke vägivaldne tõlgendada, et Tammsaare on parem kui Gailit või vastupidi,” avaldas ta arvamust.

“Tammsaarel lihtsalt vedas kohutavalt,” ütles Urmas Lennuk ja lisas, et kui paljud eesti kirjanikud pidid põgenema, kuna ei olnud kindlad, et pärast võimuvahetust ellu jäävad, siis Tammsaare lihtsalt suri õigel ajal.

Tammsaare loomingus, eeskätt just “Tões ja õiguses”, on kujutatud talupoega ja see nõukogude võimule erilist ohtu ei kujutanud. Nõnda sattus ta heasse valgusesse ja tema loomingut sai analüüsida ja uurida.

“Eks seal oli ka aspekte, mis nõukogude võimule ei meeldinud, neljandas osas eriti, aga neid tõlgendati siis ka vastavalt,” nentis Lennuk.

Urmas Lennuki sõnul suudab igaüks, kes lugeda oskab, “Tõe ja õiguse” viis köidet läbi lugeda, ja kes eesti keelt ei oska, saab valida 38 keele vahel.

“Meil pole mõtet teha ümberjutustust sellest teosest, mille Tammsaare kunagi kirjutas, sestap ma mõtlesin, mis see oleks, mis oleks midagi Tammsaarest endast, mida Kalju Kertsmik tahtis, ja samas ka “Tõest ja õigusest”, sest see on rohkeid võimalusi pakkuv teos,” rääkis ta.

Ükskõik mida kirjanik loob, autobiograafiline moment on selles Lennuki hinnangul ikka olemas.

“Nii ma sidusin Tammsaare eluloo, niipaljukest kui seda tema abikaasa Käthe kaudu ja hilisemate uurijate töö tulemusena teada on, “Tõe ja õiguse” liinidega,” sõnas ta.

“Eriti tänulik olen ma Elem Treierile, kes on lausa kriminaalse täpsusega Tammsaare elu jälginud, võrrelnud näiteks tindipliiatsite värvi märkmetes, mis ta tegi sisseostude kohta, nendes vähestes märkmetes, mida ta elu kohta tegi,” lisas “Vargamäe voonakese” autor ja lavastaja.

Nii ongi saanud näidendis kokku Käthe Hanseni mälestustest, Tammsaare märkmetest ja “Tõest ja õigusest” sündinud mõtted.

“Vargamäe voonakeses” on neli tegelast: Andres (Peeter Rästas), Indrek (Toomas Suuman), keda on käsitletud nii, et Tammsaare oli tema prototüübiks, Karin (Anneli Rahkema) ja Tiina (Liisa Aibel).

“Tuleb valida head näitlejad, et ma ei peaks lavastajana liiga palju vaeva nägema,” kommenteeris Urmas Lennuk oma valikut.

Kuigi Indrek oli Andrese poeg, siis “Vargamäe voonakeses” mängib Indrekut taotluslikult oluliselt vanem näitleja kui Andrest.

“Indrek on ju sisemiselt palju küpsem ja vanem,” põhjendas Urmas Lennuk.

Lavastaja ja näidendi autor lootis, et “Vargamäe voonake” hakkab vaatajate jaoks tööle mälupiltidena.

“Seda, mida lugeda saab, saab niikuinii lugeda, aga me ei mõtle kunagi ühtemoodi,” rääkis Lennuk.

“Ma ei unista sellest, et teatriga maailma muuta, aga inimesed tahaks mõtlema panna küll ja selle saavutamiseks on kõige parem pisut provotseerida.”

Indrekut kehastava Toomas Suumani sõnul on inimene oma loominguga pidevas vastuolus.

“Tal on valida – kas sellega võidelda või leppida,” ütles Suuman.

Nii on ka erinevate põlvkondadega, sest lapsed on vanemate looming ja vanemad on laste looming.

“Sõda on vältimatu ja rahu saabub sel hetkel, mil tõeliselt kokku saadakse, ja hea on, kui see juhtub enne kääbastele pärgade panemist,” nentis näitleja.

Suumani sõnul püüab Indrek (või siis Tammsaare) leida rahu ja saada lahti piltidest, mida ta oma elus kõrvaltvaatajana näeb, ning leiab väljapääsu nende üleskirjutamises.

“Kirjutatu hakkab aga oma elu elama,” lausus Toomas Suuman.

“Ärge uskuge seda, mis paistab, uskuge seda, mis ei paista,” laseb “Vargamäe voonakese” kirjutanud Urmas Lennuk Tiinal Indrekule öelda.

Laseb öelda meile kõigile.