Juhtkiri: Rattaga teel olles

Rakvere-Vinni kergliiklustee on tervisesportlaste hulgas populaarne. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Näiteks austraallastega kõrvutades on eestlastel tervisesportijatena kindlasti jupp arengumaad, kuid kindlasti võib meie kohta väita, et armastame enda eest hoolt kanda küll. Kas või vaadates meie terviseradu ja rattateid, millel leidub igas eas käijaid, jooksjaid, sõitjaid.

Paraku on Eesti kergliiklusteede eripära see, et nii mõnigi neist algab või lõppeb kummalises kohas. Tegelikult on pea iga valla arengukavas suurepärane peatükk, mis näeb ette, et kunagi on need lõigukesed ühendatud ning jalgrattateede tihe võrgustik katab valla, maakonna ja ehk ka kogu Eesti.

Elu näitab aga seda, et omavalitsustel endil kergliiklusteede rajamiseks raha ei jätku. Peale viimaseid kohalike omavalitsuste valimisi kirjutati näiteks Rakvere linnas ju lausa koalitsioonileppesse sisse Rakvere linna kergliiklustee ühendamine Tõrma-Piira-Pajusti kergliiklusteega.

Kui toonaselt linnapealt Rannar Vassiljevilt selle kohta aru päriti, ütles ta, et raha ei ole – nagu ikka. Nüüd on võim linnas vahetunud ja eelmainitud koalitsioonilepe enam ei kehti. Ja jätkuvalt ei ole suudetud neid mõndasada meetrit asfalteerida, et teed üheks liita.

Kergliiklusteede rohke kasutus näitab, et vajadus nende järele on suur. Kui nende võrgustik on veel puudulik, võiks olemasolevaid maksimaalselt kasutada – ka talvel, suustamiseks või jalutuskäiguks. Seda muidugi lootuses, et arengukavad ja head plaanid kunagi teoks saavad. Mida varem, seda parem.

Seniks ohutut sõitu neile, kes harrastavad rattaga paarikümnekilomeetriseid ringe maha vändata ühel teel koos veokite, purjus või lihtsalt liighoogsate sõiduautojuhtidega.

Ja kiiver võiks peas olla igal ratturil, mis sellest, et uus liiklusseadus nõuab seda üksnes alla 16aastastelt – end tasub kaitsta aga ka 16+ eas.