Afganistani valitsusvastased mässulised ründasid neljapäeva õhtupoolikul Helmandi provintsis Nad-e-Ali piirkonnas jalgsi patrullivaid Eesti kaitseväelasi ning meie kaks NATO operatsioonil osalevat sõdurit said isevalmistatud lõhkekeha plahvatuses vigastada.
On elukutseid, kus riskimoment keskmisest suurem, ning kutselise sõjaväelase amet on kindlasti üks neist. Ometi leidub inimesi, kes vabatahtlikult selle tee valivad. Tänasest Virumaa Teatajast saab lugeda kahe Afganistanis käinu mõtteid.
Mehed vajavad adrenaliini: mõni kihutab autoga, mõni teeb pätti, mõni sporti, aga mõni läheb hoopis sõtta. Igaühe vaba valik. Iseküsimus on aga see, kas Eesti riik peab oma noori mehi, keda meil niigi napib, tuhandete kilomeetrite kaugusele võitlema saatma – ja sõjas paraku juba ohvriteta ei saa.
Aga kuna Eesti on nii euroliidu kui NATO liige, oleme nii majanduslikus kui sõjalises liidus, peame arvestama sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Ja seega pole mõtet ka püstitada küsimust, mis on meil pistmist Afganistaniga ja miks meie mehed seal võitlema peavad.
Oht ja õnnetus võivad varitseda muidugi igal pool, mitte ainult sõjaolukorras. Arvestatav hulk õnnetusjuhtumeid leiab aset inimeste omaenda kodus. Ja viimase aasta jooksul on mehi Eestis rahutingimustes rohkem viga saanud kui Afganistanis missioonil olevaid.
Kui võrrelda aastate jooksul Afganistanis hukka saanud Eesti sõdurite arvu suvel purjuspäi ujuma läinute ning uppunutega hulgaga, roolijoodikute hulgaga, kes põhjustavad iseenda ja teiste surma, siis on kaalukauss tugevalt Eestis hukkunute poole.