Tõnis Tulp: mees, keda kutsus kõrb

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Patrullis igapäevatööd tegemas. Taamal kohalikud lapsed, kes sõduritelt alatasa midagi magusat loodavad saada.
Patrullis igapäevatööd tegemas. Taamal kohalikud lapsed, kes sõduritelt alatasa midagi magusat loodavad saada. Foto: Erakogu

27. mail kõndis teiste jalaväekompanii Estcoy-11 sõdurite seas Tallinna lennujaama ootesaali Tõnis Tulp (21). Kompanii noorima sõdurina Afganistanis missioonil viibinud Tõnis viis ellu ühe oma unistuse.

Millised olid teie kokkupuuted militarismiga enne Afganistani minekut?

Muidugi olen läbinud igale noormehele Eesti vabariigis kohustusliku ajateenistuse. Mina isiklikult olin ka noorkotkaste ja kaitseliidu liige. Käisin võistlustel, laagrites nii laagrilise kui ka juhendajana. Tegelesin riigikaitselaagrites väga palju noortega ja õpetasin neid ka välja. Riigikaitse oli keskkoolis mu valikaineks.

Kuidas tekkis idee Afganistani missioonile minna?

Mõte minna missioonile oli mul tegelikult ammu, kuid siis ma mõtlesin, et see oleks lihtsalt üks huvitav asi, mida teha. Kuid ajateenistuse ajal, mitme kaadrikaitseväelase all teenides, oli selge erinevus missioonil käinud ja mitte käinud kaadrikaitseväelaste vahel.

Viimane tõuge oli siis, kui ma olin lahingukoolis aspirantuuris ja pärast kahetunnist raamatuloengut ütles üks väljaõpetaja, et nüüd räägime, kuidas seda asja tegelikult tehakse. Siis ma mõtlesin, et ma tahan ka osata seda, mida ma võib-olla tulevikus teistele õpetama hakkan. Tahan olla seda kogenud ja teada, kuidas asjad tegelikult käivad.

Enne missioonile minekut toimusid erialased koolitused ja väljaõpe, kuid milline oli teie isiklik ettevalmistus?

Isiklikult mingit spetsiaalset ettevalmistust minul küll ei olnud. Kuna mitu tuttavat on varem missioonil käinud, siis teadsin, milline olukord seal tegelikult on. Pigem vajasid ettevalmistust perekond, lähedased ja sõbrad.

Millises Afganistani piirkonnas te viibisite?

Viibisime oma kompaniiga Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis.

Kui kaua võttis aega ülesannetesse sisseelamine ja uue keskkonnaga harjumine?

Aklimatiseerumiseks anti meile aega umbes kümme päeva, kui viibisime Camp Bastionis, suures keskses baasis. Olime seal ka viimasel väljaõppel, kus harjutasime kõige tähtsamaid ja reaalsemaid olukordi, mida me tõenäoliselt maastikul kogeme.

Kuid vahetult, kui baasist maastikule jõudsime, eestlaste patrullbaasi Wahid, alustasime oma igapäevaülesannete ja -rutiiniga, sest eelmine kompanii tahtis kiiresti koju saada.

Ilmastikuga harjumisega meil erilist probleemi ei olnud, kuna me jõudsime sinna hilissügisel ja sel ajal on õhutemperatuur Afganistanis umbes sama nagu suvel Eestis.

Veetsite seitse kuud koos teiste sõduritega. Millisteks kujunesid teievahelised suhted?

Siin ma saan rohkem rääkida oma 10mehelisest pundist, kellega suurema osa ajast missioonil veetsime. Meie vahel olid suhted üldjuhul väga head. Tekkis ikka arusaamatusi ja väiksemaid tülisid, aga need ununesid kiiresti. Nagu meeste sõprus ikka.

Kindlasti sain juurde uusi tuttavaid, nii eestlasi kui ka välismaalasi, eelkõige britte, kellega koos pidevalt tegutsesime. Mina sain hästi läbi ka tõlkide ja kohaliku armee võitlejatega.

Mida vabal ajal tegite?

Suurem osa vabast ajast läks filmivaatamisele ja treenimisele, kas jõusaalis või kuskil joostes. Samuti lugesime raamatuid, mängisime lauamänge ja kaarte. Vahepeal rääkisime maast ja ilmast või tegime süüa.

Mis teile süüa pakuti?

Kui olime patrullbaasis, siis valmistasid meile süüa briti kokad. Seega oli toit Briti köögist. Kui aga olime baasist väljas, saime tellida kartulit, kapsast ja puu- ning juurvilju, ka liha. Kuna üks meie jaoliige oli kokk, saime väljas olles väga maitsvat toitu.

Põhiliseks toidumoonaks oli kümne päeva pakk ehk jao peale üks kastike, milles oli näiteks nuudleid, makarone, kiirputrusid, hakkliha, vahel ka šokolaadi ja kompotte. Selle peal me põhiliselt ka elasime. Sai hakkama, aga oli väga üksluine. Kui olime väljas operatsioonil, saime väikse 24 tunni paki, mis oli mõeldud ühele mehele.

Kuidas jõule tähistasite, seda kajastati ka televisioonis. Millised olid pidustused teie vaatepunktist?

Väga mõnus vahepala oli Eesti toit, mida jõululauas pakuti. Meie oma mehed aitasid seda briti kokkadel valmistada, seega oli toit päris maitsev. Eelkõige oli tore koosistumine. Istusime laua taga koos ning sõime ja jõime alkoholivaba õlut, mille Saku Õlletehas meile saatnud oli.

Väga lõbus oli ka Briti heategevusorganisatsiooni saadetud pakkide väljalunastamine. Kes laulis, kes tantsis või luges luuletust. Ja pärast seda oli saun – see oli muidugi väga mõnus.

Kuidas tähistasite teisi pühi?

Meie sealviibimise ajal pühi eriti ei olnud. Tähistasime ainult vabariigi aastapäeva. Sel päeval oli meil väike rivistus, seejärel ütlesid kompanii ülem ja kontingendi ülem paar sõna. Veel oli meil külas tollane kaitseväe peastaabi ülem brigaadikindral Väli, kes pidas samuti kõne ja rääkis meestega juttu.

Lisaks oli meil videosild presidendi ja kaitseväe juhatajaga ning nendega sai vabas vormis rääkida. See oli huvitav kogemus.

Aga aastavahetuse veetsime põllu ääres magades – olime parasjagu operatsioonil. Head uut aastat soovisime siis, kui kell pool kolm sai ehk Eesti aja järgi kell 12. Korraks tegime silmad lahti, vaatasime üksteisele otsa, soovisime head uut aastat ja läksime magama tagasi. (Naerab.)

Mida või keda igatsesite kõige rohkem?

Eelkõige sõpru, lähedasi ja peret. Kuid nii kaua, kui ei mõelnud sellele, mis kodus olla võib, meeletut igatsust ei olnudki. Samas, kui mõtted Eestile kas või korraks läksid, jäid need sinna pikemaks ajaks.

Kuidas hoidsite sidet enda pere, lähedaste ja sõpradega?

Eelkõige internetis, Wahidis oli helistamisvõimalus ja sai ka kirju saata. Mina isiklikult kirju ei saatnud, aga sain perelt ühe kirja ja oma väga headelt sõpradelt, klassikaaslastelt, väikse paki, mis oli tõesti meeldiv üllatus.

Käisite aprillis ka puhkusel. Kui kaua Eestis olite ja kuidas selle aja veetsite?

Eestis olin ma kokku 13 päeva ja selle aja veetsin ma tõesti puhates. Midagi erilist ette ei võtnud, paar korda kohtusin sõpradega. Kaks korda sain ka suusad alla, sest veidike lund oli Eestis veel maas.

Mis oli teie jaoks Afganistanis olles kõige raskem? Miks?

Ma ei ütleks, et ükski tegevus või olukord minu jaoks raske oli. Kõige raskemad olid viimased kaks kuud pärast puhkust, kui enam polnud midagi muud oodata kui ainult kojusõitu. Midagi erilist me kohapeal enam ei teinud ja siis hakkasid mõtted aina rohkem kodule ja oma kallitele inimestele minema.

Mida hindate selle kogemuse puhul kõige rohkem?

Hindan just üldist kogemust. Nägin teistsugust elu ja sain aru, et tegelikult saab väga väheste asjadega ilmas hakkama. Kindlasti õppisin ennast palju paremini tundma – tean nüüd, milleks olen suuteline, milleks mitte.

Minu jaoks on tähtis just see, et olen sõjaväelises mõttes mingil määral kogenum ja oskan tulevikus oma alluvaid paremini õpetada.

Kas kodus on hea olla?

Väga hea on tagasi olla. Ma olen väga rahul!

Mida tegite esimese asjana, kui koju naasite?

Magama läksin! (Naerab.) Lennuväsimus oli jõhker. Olime järjest ühe lennuki pealt teisele istunud, mingisugust pausi vahepeal ei olnud. Jõudsime väga kiiresti Afganistanist Eestisse.

Lennujaamas oli muidugi väga meeldiv taaskohtumine oma kallite inimestega. Kuid esimesed paar päeva ma lihtsalt puhkasin.

Mida plaanite edasi teha? Kas olete mõelnud Afganistani tagasi minemisele?

Praegu on kindel plaan minna kõrgemasse sõjakooli ja vaadata, mis seal välja tuleb. Aga tagasi Afganistani minekust on veel liiga vara rääkida.

Mul ei ole sellist tunnet, et sinna ma elu sees tagasi ei lähe. Esialgu jään küll oma praeguste plaanide juurde – omandan kõrghariduse ja vaatan, mis edasi saab.

Kas viite oma unistused alati ellu?

Üritan! Ma olen pidanud väga palju vaeva nägema, et jõuda siia, kus ma praegu olen. Ma pidin  palju vaeva nägema, et saada aega teenima – nii imelik, kui see ka pole. Samuti nägin vaeva, et saada missioonile.

Samas ma olen rahul, et see kõik pole kergesti kätte tulnud. Saan öelda, et olen pidanud pingutama, et jõuda sinna, kus ma praegu olen.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles