Rannar Vassiljev: ühe terroristi pärast ei saa piirata inimõigusi

Rannar Vassiljev. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Lääne-Virumaalt valitud riigikogu liige Rannar Vassiljev (pildil) on noorsotsina aastate eest viibinud laagris Norras Utøya väikesaarel. Reedel Oslos aset leidnud plahvatus ja noorte massimõrv Utøyal on tema hinnangul lääne ühiskonnas väga harukordne ja jõhker viis oma poliitilise sõnumi edastamiseks.

32aastane norralane Anders Behring Breivik korraldas reedel Oslos pommiplahvatuse ning Utøya väikesaarel töölispartei noortelaagris massimõrva. Mees oli Rootsi neonatside internetifoorumi Nordisk liige ning kuulus varem paremäärmuslikuks peetavasse Norra Progressiparteisse.

Norra võimud on Breivikit nimetanud kristlikuks fundamentalistiks. Oma manifestis kutsus Breivik üles ründama islamit ja marksismi ning võrdles end templirüütlitega.

Milline seos on Eesti sotsiaaldemokraatidel Norra Töölisparteiga, kelle noorte suvelaager Utøyas oli?

Üheksakümnedatel oli Norra Töölisparteiga väga intensiivne suhtlus, oli palju koostööprojekte Norra Töölispartei noorte ja Eesti noorsotside vahel. Viimasel ajal on suhtlus olnud katusorganisatsioonide kaudu. Norra Töölispartei on toetanud arenevaid riike ja mingil hetkel olime nende jaoks n-ö rohkem arenenud ja nad pöörasid tähelepanu näiteks enam Palestiina ja Aafrika poole.

Aga praegu suhtleb meie noorteorganisatsioon aktiivselt läbi ülemaailmse sotside katusorganisatsiooni ja FNSU, mis on Põhjamaade noorsotside katusorganisatsioon.

Kuidas teie Utøyasse laagrisse sattusite?

2000ndate alguses, kui tegelesin noorsotsidega ning olin asepresident ja välissekretär, oli intensiivne suhtlemine norrakatega. Ühe projekti raames olen käinud ka saarel sellessamas noortelaagris.

Mida see saar endast kujutab?

Norra Töölispartei noorteorganisatsioon sai selle saare kingitusena ja see kuulub neile. On äriühing, kes seda majandab, ja seda renditakse välja ka teistele.

Norra Töölispartei noorteorganisatsioon korraldab seal üritusi, samuti iga-aastast suurlaagrit, kus on alati umbes viissada noort. Sinna laagrisse kõik ei saa, saavad vaid iga piirkonna parimad. On natuke motiveerimise ja uhkuse asi, et sinna üritusele üldse saada.

Mida sellises laagris tehakse?

Seal on päris palju poliitikuid. Tavaline on, et erakonna tipp-poliitikud, ministrid, erakonna esimees, kes tihti on ka peaminister, käivad saarel, kohtuvad noortega. On töötoad, seminarid, sportlikud üritused. Ühtpidi hariv, teistpidi meelelahutuslik. Kuna seal on palju alaealisi, siis on näiteks keelatud alkohoolsete jookide tarbimine.

Kas kohalikke saarel ei ole?

Minu teada kohalikke elanikke seal ei ole, statsionaarselt on laagrivaht. Ühendus mandriga on praamiga – saarel olles kallas paistab.

Millised olid turvameetmed siis, kui ise laagris käisite?

Seal oli küll turva. Aga nagu tavapäraselt laagrites – eriti Norra puhul –, keegi ei eelda, et see on objekt, kuhu inimesed tulevad relvadega.

Turvamehed ei ole võimelised relvastatud rünnakule vastu hakkama, nad pigem hoiavad kohapeal korda. Ja nii palju kui mina tean, ei ole seal mingeid intsidente varem olnud. Seal on sõbralik n-ö omainimeste olemine ja õhkkond. Pigem on nii, et vanemad olijad vaatavad noorte järele ja mõned inimesed on tellitud korda hoidma. Aga seda ei ole mõeldud, et väljastpoolt võiks tulla mingi suunatud rünnak. Seda taset seal turva mõttes kunagi ei eeldatud – nagu tavaliselt noortelaagrite puhul.

Kui kuulsite juhtunust, siis ...?

Plahvatus Oslos on jõhker ja ei ole selgitatav, aga objekt – valitsus – on mõistusele arusaadav, kuid see, mis saarel sündis, on täiesti arusaamatu mõistuse jaoks: minnakse laste vastu, kes pole milleski süüdi. Et nõnda anda oma poliitilist sõnumit edasi, on lääne maailmas harukordne ja jõhker.

Minu esimesed emotsioonid oli väga keerulised, olen ju seal ise olnud, mingil määral tekib ajaloolises mõttes emotsionaalne sidusus ja tundub arusaamatu: inimene läks sinna ikkagi selgelt teades, et tegu on lastega. Ta teadis, et enamik inimesi on alaealised – see on kõige alatum ja julmem viis, kuidas protsessi mõjutada.

Kui korraldatakse pommiplahvatused, siis seal hukkub süütuid inimesi, muu hulgas võib olla ka lapsi. Aga seekord mindi selgelt laste vastu suunatud massimõrvale. See on minu jaoks arusaamatu. Nii palju kui olen lehtedest kommentaare lugenud, oli see tal pikalt ette kavatsetud. Väga külmalt ja pragmaatiliselt oma poliitilist agendat väljendav tegevus. Ja see tundub eriti jõhker. See ei tundu olevat tehtud emotsiooni baasil, vaid külmalt kaalutletult.

Tegu ei olnud ka tavalise lastelaagriga, see oli ühe partei noorsoo-organisatsiooni laager.

Ta ise oli kunagi olnud progressiparteis, mis on paremäärmuslik. Tema lähenemine oli paremäärmuslik ja multikultuursuse vastu.

Norra töölispartei on olnud pikalt võimul ja sellega seostatakse Norra demokraatlikku multikultuurset ja sallivat ühiskonda. Seetõttu oli töölispartei ka sihtmärk. Konservatiivid on Norra puhul vähem multikultuursust propageerivad. Kuigi kogu Norra ühiskond, ka traditsioonilised parempoolsed, on ikkagi väga salliv. Ja mitte väga suur hulk parempoolseid on radikaalid. Ja ennekõike just islami suhtes mittesallivad.

Norra on turvaline riik ja ühiskond. Ja nüüd ei tulnud terrorist mitte väljastpoolt, vaid endi seast – see on väga üllatav. Kuidas teile tundub, kas pinnas paremäärmusluseks on soodne?

Paremäärmuslus on kanda kinnitamas ka Prantsusmaal ja Hollandis, Soomes on põlissoomlased. On reaktsiooni islamile, aga ka laiemalt. Tihti olukorras, kui majandus ei ole hea, tekib rassi-, kultuuri- ja viimasel ajal ka religioonipõhine vastasseis, hakatakse rohkem süüdistama neid, kes ei ole just pikka aega nende kultuuriruumi kuulunud. See on ajaloos tavapärane, et majanduslikult keerulises olukorras kipuvad asjad eskaleeruma.

Kuidas olukord Eestis paistab? Kas ka meil võib tekkida rühmitus, kes on vastu multikultile?

Eesti puhul on sotsiaaldemokraatia mõttes sallivuse suhtes veel samme astuda. Saame kindlasti oluliselt sallivamad olla, kui praegu oleme. Meil ei ole tekkinud tugevat paremäärmuslikku erakonda ja loodan, et ei teki ka. Meil ei ole täna poliitilises mõttes see oht tunnetatav. Aga üksikisiku tasandi terrorirünnaku, sarimõrva vastu pole ükski riik kaitstud. Seda näitab Norra juhtum. Ja seda on väga raske ennetada ja tuvastada.

Kui sa aktsepteerid inimese põhiõigusi ja -vabadusi, siis selle varjus – midagi ei ole teha – on oht, et keegi midagi plaanib ning riik ei tea seda.

Arvan, et üldiselt – seda ütles ka Norras peaminister Stoltenberg – ei saa see olla põhjus, et hakata inimõigusi, millele on lääne ühiskond rajatud, piirama. See oht lihtsalt on, sellega tuleb tegeleda, see minimaalseks viia, aga ei saa ära kaotada läänelike põhimõtete vundamenti.